Tšuktši Szekleri Muuseum

Despre acest obiectiv

## Ajalugu ja areng Tšuktši Szekleri Muuseumi juured ulatuvad kohaliku kogukonna kultuurialgatusse, mis realiseerus 9. jaanuaril 1876, kui asutati Tšuktši Szekleri Muuseumi Ühing. Kuigi esialgne entusiasm oli suur, takistas institutsionaalse toe puudumine projekti teostumist. Alles 1930. aastal korraldati esimene muuseuminäitus, kus eksponeeriti umbes 140 eset erinevatest valdkondadest: kujutav kunst, etnograafia ja kiriklikud esemed. Siiski ei registreeritud muuseumi ametlikult ja selle tegevus katkes 1937. aastal, mil kollektsioonid viidi üle Rooma-Katoliku Gümnaasiumi ruumidesse. Asutuse taassünd toimus 1946. aastal maalikunstniku ja õpetaja Dénes Kovácsi juhtimisel, ning 1950. aastal registreeriti muuseum ametlikult. 1968. aastal sai sellest Hargita Maakonnamuuseum, mis integreeris ka teisi piirkondlikke kollektsioone, kuni 1994. aastal sai muuseum tagasi oma algse nime, mis peegeldab Tšuktši szeklerite identiteeti. ## Pärand ja kollektsioonid Muuseumis asub muljetavaldav pärand, mis koosneb üle 85 535 arheoloogilise reliikvia, 8 675 etnograafilise eseme ja 6 758 köitest frantsiskaani kloostri raamatukogust. Kollektsioon hõlmab ka 809 käsikirja, 2 096 numismaatilist eset, 126 vana relva ning väärtuslikku valikut mineraale ja mineraalvett. Eriti tähelepanuväärne on kunstnik Nagy Imre 6 271 teose kollektsioon, mis on üks piirkonna olulisemaid kujutava kunsti kogusid. Välitingimustes osakond täiendab muuseumi pakkumist traditsiooniliste elementidega: kuus talumaja, kaev, ait, 16 szeklerite väravat ja ühe värava fragment, mis taastavad endisaegse szeklerite küla atmosfääri. ## Külastusjuhend Tšuktši Szekleri Muuseum asub Lossi väljakul, aadressil nr 2, Miercurea Ciuc kesklinnas. Külastusaeg on hooajale kohandatud ja sissepääs toimub pileti alusel. Püsiekspositsioonid ja ajutised näitused pakuvad sissevaate szeklerite ajaloosse, kultuuri ja traditsioonidesse, samas välitingimustes osakond võimaldab tutvuda traditsioonilise arhitektuuriga autentses keskkonnas. Külastajad saavad avastada nii kunsti- ja etnograafiakogusid kui ka arheoloogilisi ja numismaatilisi eksponaate, mis ühendavad kohaliku pärandi piirkondliku ajalooga.