Horezu klooster

Köitev sissejuhatus ja universaalne väärtus

Olteenia südames, seal kus Căpățânii mäed tõstavad oma tipud taeva poole ja kus laia heinamaa vaikust häirib ainult öökullide laul — nende öiste lindude hüüd, mis andis kohale nime —, kerkib üks säravamaid saavutusi Euroopa kunstist 17. sajandi lõpust: Horezu klooster, tuntud ka kui Hurezi klooster. Asudes Romanii de Jos külas, vaid mõne kilomeetri kaugusel Horezu linnast põhja pool ja umbes viiskümmend kilomeetrit läänes Râmnicu Vâlcest, riigiteel DN 67, mis ühendab Râmnicu Vâlcea Târgu Jiuga, esindab see rajatis mitte ainult valitseja-märtri Constantin Brâncoveanu kõige tähelepanuväärsemat saavutust, vaid ka ainulaadset monumenti maailma kultuuripärandis, mis kanti 1993. aastal prestiižikale UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Euroopa rändurile, kes astuvad esimest korda läbi massiivse puidust värava, mis on rauaga sepistatud ja säilinud oma algsel kujul 17. sajandist, on kogemus ülevoolav. Silmade ees laieneb arhitektuuriansambel, mille koherentsus ja elegants on erakordne, mis ühendab tuhandete aastate Bütsantsi traditsiooni Itaalia renessansi rafineerituse ja baroki dekoratiivse ekstravagantsusega — süntees, mille kunstiajaloolased on õigustatult nimetanud "valahhi renessansiks" või "rumeenia renessansiks". UNESCO tunnustas selle monumendi 1993. aastal ametlikult seda, mida Euroopa rändurid ja eruditsioonid olid sajandeid teadnud: Horezu klooster on inimloomingu meistriteos, tähelepanuväärne oma arhitektuuri puhtuse ja tasakaalu, skulptuuriliste detailide rikkuse, religioossete kompositsioonide käsitluse, votatiivportreede ja dekoratiivmaaliteoste poolest.

Selle koha universaalne väärtus ei piirdu siiski ainult selle kunstilise mõõtmega. Horezu klooster on elav tunnistaja ajastust, mil Euroopa Kagu-Euroopa oli suurte impeeriumide — Osmanite, Habsburgide ja Vene — kokkupõrkeala, ja kus valahhi valitseja Constantin Brâncoveanu suutis diplomaatia ja kultuuri kaudu muuta vasallprovintsi Euroopa mõõtu vaimseks ja kunstiliseks keskuseks. Siin sündis brâncovenesc'i stiil, Rumeenia ainus tõeliselt originaalne kunstistiil, mis mõjutas arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri kogu Valahhis kuni pärast 1800. aastat. Siin töötas maalikunstikool, mis polariseeris kõik epoodi loomingulised jõud, käsikirjaliste kool, mis tootis erandlikke käsikirju, ja humanistlik raamatukogu, mis oli 18. sajandi alguses ainulaadne Kagu-Euroopas — raamatukogu, mis hoidis Baselis ja Pariisis trükitud teoseid, kreeka-ladina väljaandeid Louis XIV ajast, ja käsikirju, mis sidusid Bütsantsi traditsiooni Lääne-Euroopa suurte humanistlike vooludega.

Ajaloolised juured ja suured Euroopa seosed

Horezu kloostri suuruse täielikuks mõistmiseks peame tungima 17.–18. sajandi vahetuse Euroopa ajaloolisse konteksti, perioodi, mida iseloomustasid sügavad poliitilised, religioossed ja kultuurilised muutused. Sel ajal oli Valahhi — kristlik õigeusu vürstiriik Osmanite impeeriumi ülemvõimu all — juhitud Constantin Brâncoveanu poolt, ühe oma ajastu kõige kogenuma diplomaadi poolt. Tema valitsusaeg, mis kestis 1688–1714, esindas enneolematut hiilguse ja kultuurilise õitsengu ajastut rumeenlaste ajaloos, võrreldav Itaalia renessansi kuldajaga või Elisabethi ajastuga Inglismaal.

Constantin Brâncoveanu oli maailma mees, kasvanud Euroopa humanismi vaimus stolnik Constantin Cantacuzino poolt, ühe oma aja suurima õpetlase poolt, kuuludes perekonda, mille juured ulatusid Bütsantsi keiserliku Cantacuzinose dünastiasse. Oma ema Stanca kaudu, postelnik Constantin Cantacuzino tütre kaudu, oli noor prints sugulane Bütsantsi keisritega, ja oma hariduse kaudu suurte Euroopa õukondadega. Tema kirjavahetus, osaliselt säilinud, paljastab diplomaatilisi suhteid Viini keisritega (Habsburgid), Venemaa tsaariga, Prantsusmaa kuningaga (Louis XIV), Poola kuningaga, Veneetsia Vabariigiga, Rooma paavstiga, Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma õigeusu patriarhaatidega, kreeka õpetlastega ja suurte riikide (inglise, hollandi, habsburgi ja veneetsia) saatkondadega Konstantinoopolis.

Strateegiliselt paiknedes Osmanite impeeriumi ja läänemaailma kristliku maailma piiril, mängis Valahhi Kagu-Euroopa poliitikas otsustavat rolli. Brâncoveanu juhtis märkimisväärset tasakaalu poliitikat Porta ja kristlike riikide vahel — eriti Habsburgi monarhiaga, mis oli just taastanud Ungari ja Transilvaania osmanitelt, ja Venemaa tsaaririigiga, mis laienes Musta mere poole. See peen diplomaatia, mis põhines laialdasel agentide ja kullerite võrgustikul, muutis Brâncoveanu välispoliitika meistriks, hüüdnimega "kulla prints" (altın bey) hiiglaslike summade eest, mida ta pakkus osmanite ametnikele oma trooni kindlustamiseks.

Rajatise jaoks valitud koht oli Brâncoveanu perekonna valdused, mille Constantin ostis 1685. aastal, kolm aastat enne troonile asumist, kui ta oli suur spătar. Seal oli juba olemas skete pühitsetud Johannes Ristijaga, mida hooldas iguumen Johannes. Oma valitsemise teisel aastal, 1690, pani Brâncoveanu uue kloostri aluse, nagu ütleb asutamisürik: "Meie valitsemise teisel aastal panime aluse ja hakkasime ehitama kloostrit...". Tööd toimusid 1690–1697, neid juhtisid rajaja sugulased: esmalt Pârvu Cantacuzino, suur stolnik ja samal ajal arhitekt ja kirikumaalija, kelle surma järel 1691. aastal järgnes Cernica Știrbei, endine suur armaș.

Meistrid, kes selle meistriteose lõid — Manea, müürseppade vätaful, Istrate puusepp ja Vucasin Caragea kiviraidur —, on surematud maaliga suure kiriku pridvoris, tõend rajaja tunnustusest nende kunsti vastu. Neid innustas Brâncoveanu universalistlik vaim ja tema soov luua "valitsejalik lavra", mis konkureeriks kristliku Ida suurte kloostritega — Athose mäega, Siinai mäega, Konstantinoopoli ja Jeruusalemma kloostritega.

Brâncoveanu heldus ei tundnud piire. Tema raha ja annetused voolasid kõigisse Ida õigeusu patriarhaati ja kloostrisse. Athose mäel andis ta rahalist abi üheksale kahekümnest athoslikust kloostrist, sealhulgas Suurele Lavrale. Ta ehitas või taastas kirikuid Siinai mäel (Püha Katariina, 1700), Konstantinoopolis (Püha Nikolaos Galata linnaosas, Panaghia, 1697; Panaghia Camariotissa Halki saarel), Proti saarel (Kristuse muutmise, 1703), Trapezundas (Sumela klooster), Gruusias, Epeiroses, Liibanonis. See metseenitegevus asetab Brâncoveanu Ida-Euroopa suurte kristlike rajajate ritta, koos Moskva tsaaride või Poola kuningatega, kaitstes õigeusku osmanite surve, aga ka katoliku uniaatluse ja protestantismi reformatsiooni vastu Transilvaanias.

See, mis teeb Horezu kloostrist tõeliselt Euroopa monumendi, ongi just see kultuuriline süntees, mida ta kehastab. Siin sündinud brâncovenesc'i stiil on sild Lääne ja Ida vahel. Selle arhitektuur ühendab Itaalia renessansi korrastavad printsiibid — proportsionaalsus, selge geomeetria, sümmeetria — Athose mägede suurte kloostrite tüüpilisega ning veneetsia ja osmanite mõjutustega. Kõige tugevam mõju, mis rikastab epoodi postbütsantsi traditsiooni, avaldab nn Itaalia-kreeka kool, mis arenes Kreetal veneetsia valitsemise ajal, mis tõi õigeusu kunsti Lääne hilisrenessansi ja baroki elemente.

Suure kiriku pridvor, kümne skulptuurse kivisamba ja renessansistiilis kapiteelidega, meenutab veneetsia paleede lodžasid Canal Grande ääres — Ca' d'Oro või laguuni kaldal asuvaid paleesid — samal ajal kui arkade dekoratsioon kolmeharuliste kaartega ja punutud taimemotiividega reedab osmanite ja pärsia mõjutusi. Seinafresko, tehtud 1692–1694 kreeka meistri Konstantinose poolt — kuulsama Horezu maalikunstikooli rajaja — koos Joannese, Andrei, Stani, Neagoe ja Joakimiga, esindab ainulaadset fusiooni Bütsantsi ikonograafilise traditsiooni ja Itaalia renessansi esteetika vahel, tegelastega, kes on riietatud kreeta kunstist inspireeritud rõivastesse, rikastatud Lääne baroki taimemotiividega.

See Horezu maalikunstikool polariseeris ühel hetkel kõik kohalikud loomingulised jõud, andes sünni voolule ja kunstikogukonnale, mille raames kristalliseerus brâncovenesc'i stiil. Siit lahkusid Horezus koolitatud meistrid maalima Polovragi, Mamu, Surpatele, Cozia, Govora kloostreid, aga ka Feldelșoiu ja Sărăcinești skeete, levitades kogu Olteenias ja Muntenias selles alamkaarpaatilises heinamaal sündinud kunstikeelt.

Kloostri raamatukogu, mille kogus rajaja ja elavad õpetlased, oli 18. sajandi alguses üks rikkamaid ja väärtuslikumaid Kagu-Euroopas. See sisaldas antiikaja klassikalisi teoseid — Homerose Odüsseia (trükitud Baselis 1541), Euripidese tragöödiaid (Basel, 1551), Justinianus Suure poolt oma koodeksile lisatud Novellae (Pariis, 1568) —, Bütsantsi ajaloolaste teoseid (Anna Komnena, Laonikos Chalkokondyles, Johannes Zonaras, Konstantinos Manasses), kreeka-ladina väljaandeid Du Cange kogumikust, trükitud Louis XIV ajal, aga ka 38 käsikirja ja 393 eri keeles trükitud raamatut, mille õpetlane Gr. A. Tocilescu tõstis 1885. aastal Rahvusmuuseumi jaoks. Nende seas olid ka kuulsad Brâncoveanu kalendrid aastatest 1693, 1695, 1701 ja 1703, aga ka ilus pomelnik. 1708. aasta inskriptsioon, mis asub raamatukoguhoone ukse kohal, ütleb: "Hingele soovitud toiduga raamatukogu, see raamatute maja kutsub tarka külluse juurde". See raamatukogu oli 18. sajandi alguses Kagu-Euroopas ainulaadne, tõeline humanismi keskus, mis sidus Bütsantsi traditsiooni Lääne-Euroopa suurte intellektuaalsete vooludega.

Viimaseks, kuid mitte vähem tähtsaks, tuleb mainida otsest Lääne kunstilist panust: veneetslase Alessandro dalla Via poolt tehtud Brâncoveanu portree, kes tegutses Veneetsias, kujutab valitsejat varabaroki ajastu monarhide tüüpilises poosis, idamaiste elementidega rõivastuses — tõend huvist, mida Euroopa õukonnad selle valahhi vürsti vastu tundsid. Muide, Brâncoveanul oli suhteid paljude Euroopa kunstnike ja intellektuaalidega, ja tema õukonnas Bukarestis ja Horezus töötasid Itaaliast, Kreekast ja Rumeenia maadest toodud meistrid.

Arhitektuuriline meistriteos ja kunstipärand

Horezu kloostrikompleks laieneb umbes kolme hektari suurusel alal ja esindab suurimat säilinud keskaegse arhitektuuri ansamblit Valahhis, ainulaadset mitte ainult Rumeenia arhitektuuris, vaid ka Kagu-Euroopa omas. Ansambel hõlmab mitmeid komponente, igaüks erakordse kunstilise väärtusega, paigutatud ühtsesse arhitektuurilisse kontseptsiooni, mis moodustab peaaegu risti — suur kirik keskel, teised kultusekohad neljas küljes.

Suur kirik, pühitsetud Pühadele Keisritele Konstantinosele ja Elenale — tähistatud 21. mail, hramivalik on tihedalt seotud rajaja nimega —, ehitati 1690–1693 kolmeharulisele plaanile, arendades Curtea de Argeș piiskopikirikut elavamate vormide suunas. Pühitsemine toimus 8. septembril 1693, metropoliit Teodosiose kohalolekul. Kirik on 32 meetrit pikk ja 14 meetrit kõrge, kahe kõrge hulknurkse torniga — üks naosil ja üks pronaosil. Eripärane ja uuenduslik element on avatud pridvor, mida toetab kümme lühikest kivisammast, korintose stiilis kapiteelidega, ühendatud kaartega, mis on seotud puidust köitega. Kaarte kohal on kolmest sfäärilisest kuplist koosnev võlv, ja sissepääsu kohal kerkib kellatorn, mis hoiab nelja ajaloolist kella, kaaluga 300–1000 kilogrammi, kolm neist kannavad graveeritud vürsti nime.

Kiriku fassaadid on kaunistatud üksteise peale asetatud raamistikega, mida eraldab rikkalik friis, ja akendega, mis on kaunistatud punutud köie motiiviga. Sissepääsu ukse raamistik on skulptuurne marmor, ja pisanias on Valahhi vapp ja Cantacuzinode perekonna vapp. Kiriku sisemus hoiab väärtuslikku seinamaali ansamblit, tehtud 1692–1694, mida peetakse üheks tähtsamaks postbütsantsi freskoansambliks Kagu-Euroopas. Maal hõlmab stseene Vana ja Uue Testamendist, oikumeenilisi sinodeid, pühakuid ja, märkimisväärselt, votatiivmaale, mis kujutavad rajajat Constantin Brâncoveanut ja kogu tema perekonda — idapoolsel seinal tinzis, Brâncoveni bojaarid läänepoolsel seinal paremal, ja Cantacuzini bojaarid läänepoolsel seinal vasakul. Nende votatiivportreede ainulaadne galerii esindab laia poliitilise silmaringiga inimesi ja õpetlasi, alates Șerban Voievodist ja Constantin Cantacuzino Stolnikust, kuni Constantin Brâncoveanu ja tema õpetatud poegadeni.

Kiriku sees asub hindamatu nikerdatud teepuidust ja kullatud iconostas, väärtuselt võrreldamatu teos tänu sellele, et säilinud on algsed ikoonid rajaja ajast. Monumentaalne katapetasma, tehtud 1694, on printsess Maria Brâncoveanu, valitseja abikaasa, annetus. Koos iconostasiga paistab silma kaunilt nikerdatud puidust valitsejatool (troon), kandes Cantacuzinode vappi, samuti strannid ja rikkalik polükandru, kõik rajaja ajast. Hõbedased küünlajalad — millest üks toodud Veneetsiast, teine Viinist — on samuti printsess Maria annetused, iga haru kannab jaanalinnu muna. Kirikus asub ka hõbedast ja vääriskividest valmistatud karbike pühakute reliikviatega — Püha Pantaleimon, Püha Apostel Andreas, Püha Prokopios, Püha Merunia —, mis tõi kohale valitseja ise või Filip Diakon.

Kirik oli määratud saama Brâncoveanu perekonna ja tema suguvõsa nekropoliks. Pronaosis asub muljetavaldav hauamonument, valmistatud marmorist ja kaetud skulptuurse plaadiga, valmistatud vürstist rajajale, kuid mis ei täitnud kunagi oma eesmärki — Brâncoveanu maeti salaja Bukaresti Püha Georgi kirikusse (ja osa tema reliikviatest toodi Horezusse 2014. aastal, 300 aastat pärast märtrisurma). Kloostri esimene staarets, arhimandriit Johannes, on maetud peakirikusse.

Haigekirik (bolnița), mille rajas printsess Maria 1696. aastal ja mis valmis 1699, värviti rumeenia meistrite Preda Nicolae ja Ianache poolt. Sellel on lihtne ristkülikukujuline plaan, hulknurkse altari apsiidiga ja hulknurkne torn kuubilisel alusel. Lääneküljel on avatud pridvor, mida toetavad kivisambad, ja freskomaal, tehtud Preda ja Marini poolt 1696–1697, on säilinud optimaalsetes tingimustes. Ikonograafilisest temaatikast ei puudu Pühad Keisrid Konstantinos ja tema ema Elena, aga ka Brâncoveanu perekonna kujutised.

Pühade Apostlite skete, mis asub umbes 50 meetrit põhja pool suurest kirikust, rajas 1698 suur staarets Johannes Arhimandriit ja värvisid Iosif ja Johannes 1700. aastal. Püha Stefanuse skete, püstitatud 1703 valitseja vanima poja nime järgi, värvisid Ianache, Istrate ja Harinte. Paraklesis, mis asub läänekülje keskel ja püstitati 1697, on peetud üheks kõige esinduslikumaks brâncovenesc'i ajastu monumendiks, omades märkimisväärset freskomaali, tehtud meistrite Preda ja Marini poolt.

Erakordne arhitektuuriline kaunistus, ainulaadne kõigis Rumeenia kloostrites, on Dionisie Bălăcescu torn, püstitatud 1725–1753 iguumen Dionisie Bălăcescu poolt, võimekas staarets ja tõeline rajaja, kunstiarmastaja. Valmistatud kiviraidur Iosifi poolt, torn asub munkade eluruumide lääneküljel, lõunaotsa poole, ja on kaunistatud skulptuurse kivisammaste ja balustraadidega, rikkalikult kaunistatud taimemotiividega — tõeline pitsiline kivikunst, millesse on sisse ehitatud heraldilised märgid. Mahuliselt ja skulptuurilt barokistiilis lahendatud torn on saanud mudeliks, mis illustreerib postbrâncovenesc'i kunsti ja arhitektuuri.

Endistes valitsejaelamutes — mis asuvad lõunaküljel, teisel korrusel, koosneb kaunilt võlvitud saalidest sfääriliste kuplitega pikkadel kaarel, mida toetavad monumentaalsed skulptuurse kapiteeli ja alusega kivisambad — on tänapäeval eksponeeritud erakordne muuseumikollektsioon. Horezu kloostri kirikumuuseum, sisustatud kolmes saalis, hoiab vanu puidule maalitud ikoone, haruldasi raamatuid, hõbedaseid küünlajalasid, liturgilisi tekstiile, tikandeid ja teisi kultusesemeid, enamik 16.–19. sajandist. Erakordsete esemete seas on epitrahhel, valmistatud Horezu tikanditöökojas, kaunistatud kuue registriga, mis kujutavad Deesist ja Jumalasünnitajat troonil, Apostleid Peetrust ja Paulust koos Pühade Keisrite Konstantinose ja Elenaga, kiriku hierarhe, nelja evangelisti ja sõjamehest pühakuid, aga ka Constantin Brâncoveanut poegade Konstantinosega ja Ștefaniga ning printsess Mariat poegade Radu ja Mateiga — suursugune, rikkalikult kaunistatud taime- ja lilleliste motiividega teos, valmistatud kullatud hõbekeerme ja pärlitega.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Horezu kloostri lugu on lahutamatult seotud selle rajaja Constantin Brâncoveanu traagilise saatuse, mille elu ja surm sügavalt mõjutasid kristliku Ida Euroopa teadvust. Kohaliku traditsiooni järgi tuleneb nimi "Hurezi" öökullidest — eriti värvilise sulestikuga öölindudest —, kes laulsid öödel, mil Brâncoveanu poolt palgatud meistrid töötasid kloostri ehitamisel. Räägitakse, et türkide valvsuse tõttu olid ehitajad sunnitud töötama rohkem öösel, mil kuuldi ainult nende lindude hüüdeid, ja koha vaikust häiris ainult nende laul.

Suure kiriku ukse kohal asuv, osaliselt säilinud pisanias väljendab rajaja püha soovi, laenates Psalmisti sõnu: "Ma ei sisene oma koja tuppa, ma ei heida oma voodi puhkeasemele, ma ei anna magama oma silmadele ega uinakut oma silmalaugudele ega puhkust oma oimudele, kuni ma ei leia Issanda kohta ja Jumala Iakobi koja." See palve, öeldud valitseja poolt, kes teadis, et tema saatus oli osmanite kahtlustuste ees ebakindel, omandab prohvetliku mõõtme.

Brâncoveanu elu draama kulges Konstantinoopolis, Osmanite impeeriumi pealinnas. 1714. aasta aprillis, lihavõttepühade eel — tugeva sümboolse tähendusega hetk —, valitseja kukutati (destitueeriti) ja viidi Konstantinoopolisse koos kogu perekonna ja tema ustava nõuniku Ianache Văcărescuga. Seal allutati ta uurimisele, piinamisele ja alandamisele, teda süüdistati salajastes suhetes Porta vaenlastega — Viini Habsburgidega, Venemaa tsaaririigiga, Poolaga ja Veneetsiaga —, kirjavahetuses Viini ja Moskvaga, millele ta olevat andnud infot osmanitest, maade ostmises ja paleede ehitamises välismaal, raha hoiustamises Viini ja Veneetsia pankades, ja isegi oma näopildiga müntide vermimisest.

15. augustil 1714, päeval, mil ta sai 60-aastaseks — ja mis langes kokku Jumalasünnitaja uinumise pühaga, tema Horezu rajatise kaitsepühakuga —, hukati Constantin Brâncoveanu koos oma nelja pojaga: Konstantinosega (20), Ștefaniga (18), Raduga (11) ja Mateiga (3), aga ka nõunik Ianache Văcărescuga, Konstantinoopolis giljotiini all. Enne hukkamist pakuti neile armu, kui nad nõustuksid islamisse pöörduma — pakkumine, millest nad keeldusid väärikalt, jäädes kindlalt õigeusku. Nende kehad heideti merre, ja mõned ustavad kalurid suutsid valitseja keha välja tuua, mis maeti salaja tema rajatisele Halki saarel.

See märtrisurm muutis Brâncoveanu perekonna kristliku vastupanu sümboliks osmanite rõhumise ees, ja tema mälu jäi elama kristliku Ida Euroopa teadvusse. 1992. aasta juunis kanoniseeris Rumeenia Õigeusu Kirik Constantin Brâncoveanu ja tema neli poega koos nõunik Ianachega, määrates 16. augusti tähistamispäevaks õigeusu kalendris. 2014. aastal, 300 aastat pärast Konstantinoopoli märtrisurma, toodi osa valitseja reliikviatest Horezu kloostrisse, tähistades nii tema vaimset tagasitulekut rajatise juurde, mida ta nii väga armastas.

Pärast rajaja surma koges klooster rahutuid perioode. Austria-Türgi sõja ajal 1716–1718, siis 1738. aasta maavärina järel ja eriti Vene-Türgi sõja ajal 1787–1789, mil Rumeenia vürstiriigid muudeti lahinguväljaks, hõivasid Horezu ansambli osmanite väed, kes muutsid kiriku, haigekiriku ja teised sketed vanglaks ja hobusetallaks. Algupärased freskod tumendati sõdurite süüdatud tulede suitsust, vajades hilisemaid hoolikaid restaureerimisi.

Pärast 1827. aastat, mil suur ban Grigore Brâncoveanu, valitseja lastelastelaps, teostas vajalikud remondid, ja pärast staarets Hrisanti laiendusi 1829–1854, restaureeriti kloostrit 1907–1912 ja uuesti 1954–1964. Suur restaureerimine toimus 1960–1978, mil endised valitsejaelamud muudeti muuseumiks. 1872. aastal läks klooster munkade kogukonnast nunnakogukonna alla, jäädes tänaseni aktiivseks naismunkade asulaks, mida hooldab pühadusega nunnade kogukond.

Tähelepanuväärne isiksus oli iguumen Dionisie Bălăcescu (1753), kellele kuulub torn, mis kannab tema nime — ainulaadne ehitus Rumeenia munkade arhitektuuris, särav näide barokk-kunstist kivis. Teine meeldejääv staarets oli arhimandriit Johannes, kloostri esimene iguumen, kellel oli otsene osalus ansambli ehitamisel ja kes rajas Pühade Apostlite skete.

Praktiline külastusjuhend ja tänapäeva turisti kogemus

Horezu klooster on tänapäeval aktiivne munkade asula, nunnakogukond, avatud külastajatele kogu maailmast. Euroopa rändurile, kes soovib avastada seda maailmapärandi monumenti, algab kogemus juba riigiteelt DN 67, mis ühendab Râmnicu Vâlcea Târgu Jiuga. Horezu linnast väljudes — tuntud kogu maailmas oma keraamikatraditsiooni poolest, mis on samuti kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja —, viivad viidad Romanii de Jos külla ja tänavale Strada Mănăstirii. Juurdepääs on hõlbus igale autole, ja parkimine on saadaval juurdepääsualal, kuigi nädalavahetustel, pühadel ja turismihooajal võib see muutuda rahvarohkeks.

Kloostri õue sisenemine on tasuta, ja vabatahtlikud annetused on teretulnud ning aitavad kaasa kompleksi ülalpidamisele. Fotografeerimise eest sees võetakse väike tasu (umbes 5 leud). Külastusaeg on tavaliselt iga päev 8:00–20:00 suvel ja 9:00–17:00 talvel, ja muuseumi — mis asub endistes valitsejaelamutes lõunaküljel, teisel korrusel — programm on soovituslik 09:00–19:00, soovitatav on kontrollida kohapeal saabumisel. Lisainformatsiooni saamiseks võite võtta ühendust kloostriga telefonil 0250.860.071 (kontaktisik: nunn Ecaterina).

Soovitatav aeg täielikuks külastuseks on vähemalt 60–90 minutit, kuid kogu kompleksi — suure kiriku, haigekiriku, kahe skete, paraklesise, Dionisie torni ja muuseumi — täielikuks nautimiseks on soovitatav eraldada poolteist kuni kaks tundi. Külastajaid palutakse hoida viisakat riietust, mis sobib aktiivsele õigeusu kultusekohale, ja järgida kohapeal väljapandud fotografeerimisreegleid. Osalemine jumalateenistustel — eriti õhtupalvuses või liturgias — pakub erilist vaimset kogemust, võimaldades bütsantsi laulude kuulmist 17. sajandi arhitektuurilises raamistikus.

Külastaja kogemus algab kellatorni võlvi alt läbimisega, läbi suure rauaga sepistatud puidust värava, mis on säilinud algsel kujul. Sisemises õues paljastab aeglane jalutuskäik ansambli erakordse koherentsuse: kaartega pridvorid, skulptuursed sambad, aknad punutud köie motiiviga, hulknurksed tornid, mis kerkivad taeva poole. Suur kirik, pühitsetud Pühadele Keisritele Konstantinosele ja Elenale, avaldab muljet oma harmooniliste proportsioonide ja fassaadide dekoratiivse rikkuse poolest. Sees loovad 1692–1694 algupärased freskod sügava vagaduse atmosfääri, samal ajal kui kullatud teepuidust iconostas, valitsejatool Cantacuzinode vapiga ja hõbedased küünlajalad — toodud Veneetsiast ja Viinist — paljastavad rajaja rafineeritud maitse ja tema seosed Euroopa suurte kultuurikeskustega.

Haigekiriku külastamine, vähem tuntud, kuid sama kunstiliselt väärtuslik, pakub võimalust imetleda meistrite Preda ja Marini freskomaali. Pühade Apostlite skete ja Püha Stefanuse skete, mis asuvad läheduses, täiendavad pilti erakordselt ulatuslikust munkade kompleksist. Dionisie torn, oma kivipitsi ja sisseehitatud heraldiliste märkidega, on arhitektuuriline üllatus, mis rõõmustab iga kunstihuvilise pilku. Muuseum, sisustatud kolmes saalis endistes valitsejaelamutes, hoiab puidule maalitud ikoonide, haruldaste raamatute, kultusesemete ja liturgilise tikandikunsti kollektsioone, enamik 16.–19. sajandist, pakkudes perspektiivi sajandite jooksul kogunenud pärandirikast.

Peamised pühad, mille puhul tasub osaleda, on kloostri hram — 21. mai, Pühad Keisrid Konstantinos ja Elena — ja Püha Constantin Brâncoveanu päev — 16. august, mil tähistatakse koos tema poegade ja nõunik Ianachega. Samuti pakub õhtupalvuse või liturgial osalemine võimaluse kuulata bütsantsi laule autentses keskkonnas, eemal turistikahordidest.

Horezu klooster integreerub Olteenia alamägise erandlikku kultuurimarsruuti. Läheduses asub arvukalt teisi väärtuslikke kloostreid ja skeete: Cozia klooster, Govora klooster, Bistrița klooster, Arnota klooster, Dintr-un Lemn klooster (maailma esimese kivist puukirikuga), Pătrunsa klooster, Polovragi klooster, Băile Olănești kuurort ja Băile Govora kuurort. Horezu linn, oma UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud keraamikatraditsiooniga, pakub võimalust soetada traditsioonilisi keraamikaesemeid, valmistatud kohalike meistrite poolt sajanditevanuste tehnikatega.

Neile, kes soovivad sügavamalt uurida selle koha Euroopa seoseid, soovitatakse külastada Râmnicu Vâlcea linna (umbes 50 km ida pool), koos Maakonna Ajaloomuuseumiga ja arvukate teiste ajalooliste monumentidega, või Târgu Jiu linna, Constantin Brâncuși skulptuuriansambliga — teise Rumeenia kultuuri gigandiga, kes, nagu Brâncoveanugi, suutis luua silla kohaliku traditsiooni ja universaalse kunsti vahele.

Horezu klooster jääb kõigi nende sajandite jooksul kohaks, kus Euroopa ajalugu — oma suurte impeeriumidega, renessansiga, barokiga, religioosse draama ja humanistlike püüdlustega — kohtub õigeusu Ida sügava vaimsusega. Tänapäeva Euroopa külastaja jaoks tähendab selle kloostri väravast läbimine sisenemist ühise kultuurimälu pühamusse, kus iga kivi, iga fresko, iga ikoon ja iga vana raamat räägib tsivilisatsioonist, mis oskas ühendada usu iluga, traditsiooni uuendusega, Ida Läänega.