Püha Miikaeli kirik Cluj-Napocas

Euroopa kristliku ajaloo nurgakivi: sissejuhatus ja universaalne väärtus

Cluj-Napoca Unirii väljaku südames, seal kus kaks tuhat aastat tagasi laius Rooma linna Napoca foorum — Dacia Porolissensise provintsi pealinn —, seisab täna roomakatoliku kirik „Püha Miikael", mida ungari keeles tuntakse Szent Mihály-templom ja saksa keeles Michaelskirche. Oma 70 meetri pikkuse ja 80 meetri kõrguse kellatorniga on hoone Rumeenia suuruselt teine gooti stiilis kirik pärast Brașovi Musta kirikut ning koos oma ees seisva Matthias Rex'i kujukompleksiga moodustab see linna sümboolseima paari. Kantud riikliku tähtsusega ajaloomälestiste nimekirja (kood LMI CJ-II-m-A-07469), ei ole kirik mitte ainult kultusekoht: see on elav dokument Euroopa ajaloost, koht, kus sündisid, ristiti, krooniti ja kadusid dünastiad, impeeriumid ja lootused.

Selle monumendi universaalne väärtus seisneb just selle ajaloolises tiheduses. Siin ristiti üks Euroopa renessansi suurimaid kuningaid, Mátyás Corvinus; siin anti 1551. aastal kuninganna oma kuninglikud tunnused Habsburgi keisri saadikule, žest mis pitserdas Ungari kuningriigi jagamise Viini ja Konstantinoopoli vahel; siin investeeriti Transilvaania vürste ja siin toimusid dieedid, mis otsustasid kogu provintsi saatuse, mis asus ristteel ladina, osmanite ja õigeusu maailma vahel. Vähesed Kesk-Euroopa kirikud suudavad jutustada nii palju peatükke mandri suurest ajaloost — hilisest Rooma impeeriumist, keskaegse Ungari kuningriigi, reformatsiooni ja vastureformatsiooni kaudu, Habsburgi impeeriumini ja tänapäeva Euroopa Liiduni, mis rahastas hoone taastamise ja tasustas selle 2024. aastal prestiižika Europa Nostra auhinnaga.

Ajaloolised juured: Rooma Napocast Ungari vaba kuningliku linnani

Kirik, mis sündis anžuu kuninga privileegidest

„Püha Miikaeli" kiriku ajalugu langeb sisuliselt kokku Cluj linna algusega. 19. augustil 1316 andis kuningas Károly Róbert Anjou'st — sama Napoli kuningas anžuu dünastiast, kes tugevdas Ungari kuningriiki päriluskriisi järel ja asutas rüütliordu nagu Püha Jüri — Clujile rea privileege ja vabadusi, sealhulgas õiguse valida vabalt oma preester ja pastor. See vaba kuningliku linna (Királyi szabad város) staatus, sarnane sellega, mida nautisid Kesk-Euroopa suured vabad linnad — Kassa (Košice), Buda või hansalinnad —, avas tee linnalisele arengule. Kirjalikes allikates mainitakse kiriku pastorit esimest korda samuti 1316. aastal; preester Benedictus, linna silmapaistev kuju, sai kolm aastat hiljem, 1319. aastal, samalt kuningalt uusi munitsipaalprivileege.

Kirik ehitati krundile, mis oli teeninud kalmistuna ja kus oli eksisteerinud vanem kabel, pühendatud Pühale Jaakobusele — püha järjepidevus, mis on omane paljudele Euroopa keskaegsetele linnadele, kus uued kogudusekirikud kerkisid sageli vanade pühade aluste või nekropolide kohale. Vanast romaani stiilis hoonest, mis eelnes gooti ehitusele, on säilinud mõned arhitektuurielemendid, vaiksed tunnistajad varasemast faasist. Peamine dokument, mis tõendab ehituspingutust, on indulentsikirja, mille Avignoni paavsti õukond väljastas 1349. aasta jaanuaris — tõend selle kohta, et Cluj ehitusplats kuulus laecle eklestilise metseenluse laia võrku, ajastul, mil paavst oli Avignonis vangistuses ja paavsti õukond tõmbas kunstnikke ja ehitajaid kogu ladina maailmast.

Ehitus toimus mitmes faasis, mis kestis peaaegu kaks sajandit: esimene etapp 1316–1390, mil altar valmis sai, millele järgnes teine faas 1410–1487, kus sekkumised jätkusid vähemalt kuues etapis kuni 16. sajandi alguseni, ilma et hoone oleks kunagi täielikult „lõpetatud" — omadus, mis on ühine Euroopa suurtele gooti ehitusplatsidele, alates Kölni katedraalist kuni Praha toomeni. Kuninglik toetus ei lakanud: kuningad Sigismund Luxembourgist, Ladislaus V Habsburgist, kuningas Mátyás ja Poola Vladislaus II toetasid igaüks omal moel kiriku püstitamist ja sisustamist.

Sigismund Luxembourgist ja kolm krooni portaalil

Üks kõige kõnekamamaid sümboleid selle monumendi kuulumisest Euroopa ajaloosse asub otse peape sissepääsu kohal. Lääneportaal, mis ehitati 1440. aastatel, on kroonitud Püha Miikaeli reljeefiga, kes võidab lohe, — asetatud sinna, vastavalt 1444. aastast gooti kirjas kirjutisele — ja Sigismund Luxembourgi kolme vapiga: keiserlik roomasaksa vapp keskel, Ungari kuninga vapp vasakul ja ühendatud Ungari, Böömi ja Saksamaa kuninga ning Austria ertshertsogi vapp paremal. Nende olemasolu ei ole juhuslik: Sigismund (1387–1437), kelle valitsemise ajal hoone ilmselt valmis sai, oli viimane Rooma-Saksa keiser, kes krooniti Roomas (1433. aastal), omades samal ajal Ungari ja Böömi kroone — kolmekordne tiitel, mis illustreerib Luxembourgi dünastia universaalset ambitsiooni ja Transilvaania keskset kohta tolleaegses keiserlikus poliitikas. Kiriku küljeportaalid, oma ambrasuuride ja rikkaliku dekooriga, on sugulased Košice Püha Elisabeti katedraali omadega (täna Slovakkias), naaberriigi suurima gooti hoonega — tõend arhitektuurimudelite ringlusest gooti ühendatud Kesk-Euroopas.

Arhitektuuriline meistriteos: gooti stiil Transilvaania südames

Katedraalisuurune saalkirik

Hoone on saaltüüpi gooti kirik — seda tüüpi ehitus, kus kesklööv ja külglöövid on lähedase kõrgusega, ujutades sisemuse valgusega, nagu toimub Saksamaa, Madalmaade või Poola vabade linnade suurtes kogudusekirikutes. Nelja traveega piiratud koor on kaetud ristvõlvideega, samal ajal kui kolm löövi on ülekattunud tähtvõlvidega, mis toetuvad hästi profileeritud torude kaudu liigendatud sammastele; koorisammaste kapiteelid on tähelepanuväärsed oma ajaloolise ja kunstilise väärtuse poolest. See võlvistruktuur koos vitraažide ja skulptuuridega meenutab lääne gooti katedraalide suursugusust — alates Pariisi Notre-Dame'ist kuni Košice Püha Elisabetini — ja asetab Cluj monumendi 14.–15. sajandi ladina pühakoduarhitektuuri laia perekonda.

Aja jooksul on sisemus tundnud ka teisi stiile. Pärast roomakatoliiklaste naasmist, baroki mõjul, taastati kirikut kunstnike Johannes Nachtigalli (1717–1761) ja Anton Schuchbaueri poolt, pastori János Bíró juhendamisel. Peaaltar „Kuningate kummardamine" — Nachtigalli skulptuur ja Franz Anton Maulbertschi maalitud 1748–1750, Viini hilisbaroki maali kõige kuulsam esindaja, kes oli aktiivne kogu Habsburgi monarhias, Viinist Moravani — toob Transilvaaniasse suurte Viini koolide kajad. Ainus tänaseni säilinud gooti mööbliese on hulknurkne karikakujuline kantsel, mis on peidetud 1740–1750 valminud barokkantsli all. Katoliku usu naasmisega sisustati sisemus vastureformatsiooni vaimus ümber ja 1874. aastal paigaldati uued vitraažid, mis pidid looma ühtset gooti välimust, kooskõlas tolleaegse Euroopa uusgooti moega.

Schleunigi kabel, sakristia portaal ja taasavastatud freskod

Eriti kunstilise tähtsusega on Schleunigi kabel, mis asub hoone edelanurgas, peape sissepääsust paremal, pühendatud peaingel Miikaelile. Selle võlvlagi sai valmis umbes 1481. aasta paiku ja selle sees säilivad kiriku kõige olulisemad freskod — 14.–15. sajandi Transilvaania seinamaali tunnistused, osaliselt taasavastatud 1957–1960 taastamise käigus. Kabel kannab Gregorius Schleunigi nime, kes oli linna pastor 1450–1481, kuju, mis illustreerib linnade eliitide rolli tolleaegses kunstipatronaadis. Selle kõrval räägib sakristia ukse piird — 1528. aastast renessansist kiviskulptuur, mille tellis pastor Johannes Klein ja teostas saksa meister — Cluj pidevatest sidemetest saksa maade kunstimaailmaga, nagu ka saksi kolonistide kohalolek, kelle gooti jälg on tuntav kogu linna arhitektuuris.

Keskaegsest tornist uusgooti tornini, sajandeid riigi kõrgeim

Esialgu pidi peafassaad saama kaks sümmeetrilist torni, kuid ehitati sai ainult loodepoolne, 1511–1543. 1697. aastal hävitas tulekahju torni, mis ehitati 1744. aastal barokkstiilis uuesti üles; kuid pärast seda, kui maavärin seda 1763. aastal rängalt kahjustas, ähvardades kokkuvarisemisega, pidi see lammutama. 1837. aastal algas praeguse kellatorni ehitamine uusgooti stiilis, põhjafassaadil, mis valmis 1860. aastal. 80 meetri kõrgusena oli torn sajandeid riigi kõrgeim kirikutorni ja jääb tänaseni Rumeenia kahe kõrgeima hulka. Selle püstitamine 19. sajandi keskel kuulub Euroopa suurde uusgooti liikumisse — samasse liikumisse, mis viis Kölni katedraali valmimiseni (1880), Viini Votivkirche ehitamiseni või Budapesti parlamendihoone ehitamiseni. Viie kellaga, mis tal kunagi oli, on säilinud ainult üks, 1657. aastast ja 280 kilogrammi kaaluv — metalliline hääl, mis on elanud üle tulekahjud, maavärinad ja sõjad.

1747. aastal, meenutamaks linna 1738–1744 mõjutanud katkuepideemia lõppu, ehitati lääneportaali ette monumentaalne barokkportaal, ilmselt Baieri skulptori Johannes Königi teos, mis koosneb seitsmest kujust peaingel Miikaeliga keskel. See meenutab Kesk-Euroopa suuri katkusammasid — alates Viini kuulsast Pestsäule'st kuni Praha või Salzburgi omadeni. 1890. aastal, seoses keskväljaku süstemaatilisega, avaliku arvamuse surve all, lammutati ehitised ja kauplused, mis olid kirikut ümbritsenud — pastorkonna poolt alates 18. sajandist välja üüritud, tagades talle ilusa sissetuleku —, et mitte enam monumenti varjata; barokkportaal viidi Cluj Püha Peetruse kiriku ette, kus see asub tänaseni, ja pastorile anti hüvituseks maad kesklinna piirkonnas, millele ta ehitas kaks „peeglis" hoonet Iuliu Maniu tänaval. Väljaku avamine kiriku ümber 1890. aastal kuulub samasse linnalise moderniseerimise liikumisse, mis muutis Euroopa pealinnu — alates Haussmanni Pariisist kuni Viini Ringstraße'ni —, kinnitades monumenti avaliku ruumi fookuspunktina.

Pöördepunktide hetked: kuninga ristimine, krooni üleandmine, vürstide investeerimine

Mátyás Corvinus — siin ristitud renessansikuningas

Kõige emotsionaalsem lehekülg kiriku ajaloos on seotud suurima kuningaga, kelle see maa kunagi andnud on: Mátyás Corvinus. Sündinud Clujis, oma isa, vojevood Ioan de Hunedoara majas, 23. veebruaril 1443, tulevane Ungari ja Horvaatia kuningas (1458–1490) ristiti „Püha Miikaeli" kirikus, Schleunigi kabelis, mis tänaseks on suures osas lammutatud. Mátyás oli renessansimonarh tõelises Euroopa mõttes: tema õukond Budapestis võttis vastu itaalia humaniste ja Corvinuse raamatukogu — tuhandete koodeksitega, Euroopa teine raamatukogu Vatikani järel — tegi Budapestist humanistliku kultuuri keskuse, mis oli võrreldav Lorenzo de' Medici Firenzega. Nimi „Corvinus" ise, mille kuningas võttis, viitab legendile põlvnemisest Rooma antiikaja Valeria suguvõsast — erudiitlik taotlus Rooma päritolule, mille tema kroonik Antonio Bonfini muutis dünastiliseks müüdiks. Asjaolu, et selle kuninga ristimine, kes vallutas Viini 1485. aastal ja seisis vastu Osmanite impeeriumile, toimus selle Transilvaania kiriku võlvide all, seob monumendi lõplikult Euroopa renessansi looga. Kiriku ees seisab alates 1902. aastast imposantne Matthias Rex'i kujukompleks, skulptor György Zala teos — visuaalne paar, mis teeb Unirii väljakust linna tõelise „salongi", nagu katedraal ja vürsti kuju määravad nii paljude Euroopa väljakute identiteedi.

1551: kuninganna Isabella, keiser Ferdinand ja Ungari jagamise draama

Kui Mátyase ristimine seob kiriku renessansiga, siis teine hetk seob selle Kagu-Euroopa geopoliitilise tragöödiaga. 26. juulil 1551 andis selle kultusekoha sees kuninganna Isabella — Isabella Jagiellon, Ioan Zápolya lesk ja kuningas-lapse Ioan Sigismundi ema — kuninglikud tunnused, sealhulgas Ungari Püha krooni, keiser Ferdinand I Habsburgi saadikule, kindral Giovanni Battista Castaldol. See žest pitserdas Ungari kuningriigi jagamise: lääne- ja põhjaosa läksid Habsburgi domineerimise alla, riigi keskosa oli osmanite poolt okupeeritud pärast Mohácsi lahingut (1526) ja Transilvaania sai autonoomseks vürstiriigiks osmanite ülemvõimu all. Nii oli Cluj kirik füüsiline tunnistaja hetkele, mil Euroopa kaart kirjutati ümber kahe impeeriumi — Habsburgide roomasaksa ja osmanite — vahel, draama, mille kajad on tuntavad tänaseni.

Sajandite jooksul võõrustas hoone ka arvukaid Transilvaania eelmodernseid dieete ja oli mitme vürstiriigi vürsti investeerimise koht: Gabriel Bethlen — protestantlik liitlane saksa vürstide vastu Habsburgide vastu, kes viis Transilvaania oma võimsuse tippu —, Sigismund Rákóczi, Sigismund Báthory ja Gabriel Báthory. Igaüks neist läbis kiriku gooti portaali, sidudes provintsi saatuse, mis asus ristteel Rooma, Viini, Konstantinoopoli ja Varssavi vahel, selle monumendi enda kiviga.

Protestantlik reformatsioon ja 150 aastat võõrandumist

Nagu paljud teised Kesk-Euroopa kirikud, koges ka „Püha Miikael" protestantliku reformatsiooni keeriseid. 1545–1558 teenis see luterlikku kogukonda, 1558–1566 kalvinistlikku ja alates 1566 sai sellest unitaarne kirik — jäädes nii poolteist sajandiks sellise konfessiooni kätte, mis erinevalt teistest Euroopa riikidest pidi Transilvaanias lõplikult kehtestuma, tehes sellest provintsist ainulaadse juhtumi mandril, koos antitrinitaristlike kogukondadega Poolas ja Itaalias. Vastavalt protestantlike konfessioonide kaanonitele deaktiveeriti vanad altarid, sisustus eemaldati ja keskaegsed seinamaalid kaeti — kunstilised kaotused, mida hilisemad taastamised ei suutnud kui osaliselt taastada. Alles 1716. aastal, Habsburgi domineerimise kehtestumisega Transilvaanias ja vastureformatsiooni protsessi käigus, anti kirik jõuga roomakatoliku kogukonnale, taastades poolteist sajandit hiljem oma algse funktsiooni — käik, mis on paralleelne paljude Praha, Viini või Salzburgi kirikutega, mis anti katoliku usu kätte Habsburgi monarhia poolt.

Legendid, müsteeriumid ja isiksused

Kiriku ümber on sajandite jooksul kootud arvukaid legende ja ajaloolisi hüpoteese. Usutakse, et hoone all asuks keskaegne krüpt, mis mahutaks tolleaegsete isiksuste hauad ja erilise väärtusega pärandiobjekte — hüpotees, mis jätkuvalt köidab nii ajaloolasi kui ka külastajaid. 2016–2022 taastamistööde käigus toodi päevavalgele praeguse käigutaseme all umbes 700-aastane altar, tundmatud keskaegsed freskod, roomapärased taaskasutatud kivid ja eri ajastute hauakivid — materiaalsed tõendid selle kohta, et see koht oli püha ammu enne gooti hoone püstitamist, juba roomlaste ajast.

Ajaloolased on sajandeid tegelenud kiriku „ehitusajalooga", mis jääb osaliselt seletamatuks: stiililised lahknevused hoone eri osade vahel — koori kitsad aknad, kapiteelide reljeefid — viitavad sellele, et esimeses faasis ehitati ainult koor, küljeapsiidid ja lääneosa, ülejäänu lisandudes järk-järgult, ehitusplatsil, mis kestis peaaegu kakssada aastat.

Eriline kurioosum on vitraaž peaingel Miikaeliga ja kiri „Quis ut Deus?" — „Kes on nagu Jumal?" — püha sõdalase traditsiooniline deviis. Sama deviisi võttis kasutusele Püha Miikaeli ordu, mille asutas 1469. aastal Prantsusmaa kuningas Louis XI — sümboolne side lääne rüütlimaailmaga, mis annab kiriku nimele täiendava Euroopa resonantsi. Ja tornis jätkab 1657. aasta kell, vaikne tulekahju, maavärina ja sajandite ajaloo ellujääja, löömist, sidudes oleviku mälestusega ajast, mil kirikute helin skandeeris kogu kogukonna elu rütmi.

Kolmanda aastatuhande taastamine ja Europa Nostra auhind 2024

Aastatel 2016–2022 läbis „Püha Miikaeli" kirik oma tänapäeva ajaloo kõige ulatuslikuma taastamisprotsessi, mida rahastati Euroopa ja riiklikest vahenditest — Euroopa Liit panustas umbes 18 miljonit leud 22 miljoni kogukulust. Tööd hõlmasid struktuurilist konsolideerimist, kivi puhastamist, dekoratiivsete elementide taastamist ja vitraažide taastamist ning sees pandi tagasi 1951. aastal eemaldatud barokaltarid, pakkudes muljetavaldavat visuaalset vaatemängu gooti hoones. Euroopa tunnustus ei jäänud tulemata: 2024. aastal andsid Euroopa Komisjon ja Europa Nostra kiriku taastamisele prestiižika Europa Nostra auhinna — Euroopa kultuuripärandi auhinna, mis anti 7. oktoobril 2024 Bukarestis toimunud Euroopa kultuuripärandi tippkohtumisel. See tunnustus asetab Cluj monumendi Euroopa taastatud pärandi eliiti, koos projektidega nagu Veneetsia, Lissaboni või Suurbritannia tööstuspärand, ja kinnitab seda, mida kultiveeritud reisijad on alati intuitiivselt tajunud: et Cluj „Püha Miikael" on kogu mandri ühine hüve.

Praktiline külastusjuhend ja tänapäeva turisti kogemus

„Püha Miikaeli" kiriku külastamine on kogemus, mis toimub mitmel tasandil. Gooti sisemus, oma tähtvõlvide, Schleunigi kabeli ja keskaegsete freskodega, Maulbertschi maalitud barokaltar, sakristia renessansportaal ja värvilised vitraažid pakuvad sissevaadet seitsme sajandi Euroopa kunsti ning giidiga ekskursioonid on saadaval tellimusel, olles populaarsed turistide, õpilaste ja üliõpilaste seas. Külastuse kulminatsioon on aga kellatorni ronimine — ühe riigi kõrgeima kirikutorni. Juurdepääs platvormile, mis asub umbes 80 meetri kõrgusel, on võimalik teatud perioodidel: regulaarselt saab torni külastada kolmapäeval ja laupäeval kell 10:00–17:00 ning pühapäeval kell 12:30–17:00, sissepääs on tasuta ja samal ajal lubatakse sisse piiratud arv külastajaid. Samuti avanevad torni uksed iga päev Ungari kultuuripäevade ajal augusti keskel, mil tuhanded inimesed ronivad, et nautida kesklinna panoraami, vanalinna katuseid ja Cluj ümbrust — vaade, mis päikeseloojangul muutub üheks enim pildistatud kaadriks Transilvaanias. Torni külastamine ei ole soovitatav neile, kes kannatavad kõrgushirmu all.

Kirik asub Unirii väljakul, Cluj-Napoca ajaloolises keskuses, mõne sammu kaugusel frantsiskaanlaste kirikust, Bánffy paleest (kunstimuuseum) ja Mátyás Corvinuse kujust, piirkonnas, mida saab täielikult jalgsi läbida. Ta toimib Alba Iulia peapiiskopkonna roomakatoliku kogudusekirikuna ja võõrustab jätkuvalt jumalateenistusi, püha muusika kontserte ja kultuuriüritusi, jäädes enam kui seitsme sajandi järel asutamisest linna vaimseks ja sümboolseks südameks, mis on alati teadnud, et kuulub võrdselt nii Transilvaaniale kui ka Euroopale. Euroopa reisijale, kes otsib mandri olemust — seal, kus gooti kohtub renessansiga, kus kuningate kroone anti keisritele, kus reformatsioonid ja vastureformatsioonid järgnesid üksteisele samade võlvide all, ja kus nüüd Euroopa auhind kinnitab ainulaadse monumendi taastatud sära —, on Cluj-Napoca „Püha Miikaeli" kirik kahtlemata üks Euroopa suure kultuurireisi hädavajalikest peatuspaikadest.