Săpânța Lõbus Kalmistu

Köitev sissejuhatus ja universaalne väärtus

Ida-Euroopa maalilises nurgas, seal kus Karpaadid kohtuvad Pannoonia suure tasandikuga ja kus Tisza jõgi jagab kahte maailma, asub koht, mis trotsib kogu mandri leinamiskultuuri konventsioone. Săpânța Lõbus Kalmistu, Maramureși maakonnas, ei ole lihtsalt surnuaed, vaid vabaõhumuuseum rahvakunstist, elav kroonika ühest kogukonnast ja ennekõike sügavalt inimlik avaldus sellest, kuidas elu väärib elamist ja mäletamist. Siin ei ole surm riietatud sünka leina, vaid erksates värvides, naljakates värssides ja magedates tõdedes, mida vähesed Euroopa kultuurid on julgenud valjult välja öelda.

Euroopa reisijale, kes on harjunud lääne surnuaedade tõsidusega — Père Lachaise'i hoolitsetud alleedega Pariisis, inglise surnuaedade gooti melanhooliaga või saksa surnuaedade protestantliku kainusega — on Săpânța tõeline ilmutus. Üle 800 tammepuust risti, mis on värvitud iseloomuliku "Săpânța Sinisega", tõusevad taeva poole nagu elavad paneelid, igaüks kannab maetud inimese portreed ja luuletust, mis on kirjutatud esimeses isikus, Maramureși arhailises murdes. See koht on lisatud Prantsuse väljaande L'Express poolt maailma kõige ilusamate surnuaedade hulka ja 1998. aastal Ameerika Ühendriikides toimunud Rahvusvahelisel Hauamonumentide Sümpoosionil klassifitseeriti see Euroopas esimesele kohale ja maailmas teisele kohale, Egiptuse Kuningate Orgu järel. See on kahtlemata Maramureși kõige meediatähelepanuvõetum ja tuntum kultuuribränd, mis tõmbab igal aastal ligikaudu 50 000 külastajat 69 riigist, lääne turistidest Aasia palveränduriteni, kes otsivad autentset vaimsust.

Lõbusa Kalmistu universaalne väärtus seisneb selle ainulaadses võimes muuta lein elu tähistamiseks, käsitleda surma mitte lõpliku lõpuna, vaid loomuliku üleminekuna, mida väärib ausalt jutustada siiruse, huumori ja luulega. Euroopas, mis on unustanud rääkida surmast, hoiab Săpânța elavana dialoogi igavikuga, dialoogi, mille juured on vabade daaklaste iidsetes uskumustes, sajandite jooksul mägede vahel isoleeritud kogukonna leinamistavadetes ja üheainsa inimese geeniuses, kes oskas muuta puutüki kunstiteoseks, mis suudab liigutada miljoneid.

Ajaloolised juured ja suured Euroopa seosed

Lõbusa Kalmistu lugu ei saa mõista väljaspool Maramureși keerukat ajaloolist konteksti, piirkonda, mis sajandite jooksul oli kohtumis- ja vastasseisu punkt Euroopa suurte impeeriumide vahel. Tänapäeva Rumeenia kõige põhjapoolsemas ääres, Săpânța ja Tisza jõgede kokkupuutepunktis, vähem kui kilomeetri kaugusel Ukraina piirist, kuulus Săpânța valdkonna meister Stan Ioan Pătrași sünni ajal 1908 Austria-Ungari keisririiki, täpsemalt Ungari kuningriiki, osa Habsburgide monarhiast. See kuuluvus mitmerahvuselisse ja mitmekonfessioonilisse impeeriumi jättis sügava jälje kohalikule identiteedile, mõjutades nii arhitektuuri kui kogukonna vaimsust.

Ajalooline Maramureș oli sajandite jooksul autonoomne rumeenia vürstiriik, mida on dokumenteeritud alates 12. sajandist, mis säilitas suhtelise autonoomia Ungari kuningriigi, seejärel Transilvaania vürstiriigi ja alates 17. sajandist Habsburgide keisririigi all. See autonoomia võimaldas säilitada arhailisi traditsioone, sealhulgas teistsugust arusaama surmast kui lääne roomakatoliku kiriku poolt peale surutud. 18. sajandil viis Habsburgide religioonipoliitika Kreeka katoliku rumeenia ühendatud kiriku loomiseni Rooma all, unikaalne eksperiment Ida-Euroopas, kus bütsantsi riitus säilis, kuid paavsti autoriteedi all. Preester Grigore Rițiu, kes inspireeris Lõbusa Kalmistu sündi, kuulus just sellesse kreeka katoliku kogukonda, kogukonda, mida kommunistlik režiim pärast 1948 märteriks tegi.

Laiem Euroopa kontekst on oluline Săpânța vaimu mõistmiseks. Erinevalt lääne kultuuridest, mida domineerib surma romantiline melanhoolia — keskaegsest Danse Macabre'ist, tantsudest, mis on maalitud Pariisi, Baseli või Lübecki surnuaedade seintele, kuni barokk-"memento mori"ni — säilitab Maramureși traditsioon nägemuse, mis on lähemal hilisantiikajale. Kreeka ajaloolane Herodotos, rääkides 5. sajandil eKr geetidest, mainis, et need "peavad end surematuteks", sest nende usk oli, et nad ei sure, vaid lähevad ülimale jumalale Zalmoxisele. See kontseptsioon surematusest, surmast kui lihtsast "elukoha vahetusest", kutsus esile filosoof Platon ja muljetas antiikmaailma oma julgusega, millega daaklased surmale vastu astusid. Uurijad on püstitanud hüpoteesi, et Stan Ioan Pătraș oleks võinud inspireeruda, teadlikult või mitte, sellest iidsest "vabade daaklaste" traditsioonist, Maramureși elanikest, keda Rooma keisririik kunagi ei vallutanud, säilitades oma identiteedi ja vaimsuse muutumatuna.

Paralleelselt kuulub Săpânța naljakate epitaafide traditsioon pikka Euroopa rahvaliku leinaluu traditsiooni. Kahe värsi luule vorm, mida Maramureșis nimetatakse "strigătură'ks" ja naabruses asuvas Oași maal "țipuritură'ks", esitati pulmade, pidustuste ja eriti matustel juures, olles vahend, millega kogukond väljendas oma tõelisi, filtreerimata tundeid. Sellel traditsioonil on vasted kogu Euroopas: keskaegses Prantsusmaal satiirilised "fabliaux" leinaluulud; Iirimaal "keening" — rituaalsed nutulaulud improvisatsiooni ja musta huumori elementidega; Balkanil "gusle" ja surnud kangelaslaulud. See, mis teeb Lõbusa Kalmistu unikaalseks, on selle suulise traditsiooni kandmine püsivasse materiaalsesse vormi, nikerdatud tammesse ja värvitud igavikuks.

Teine Euroopa seos, hilisem ja üllatavam, on iiri seos. Alates 2009. aastast, iirlase Peter Hurley algatusel, kes on elanud Rumeenias üle kahe kümnendi, ja helilooja Shaun Davey poolt, on Săpânța astunud kultuurilisse dialoogi Iirimaaga. Davey, inspireerituna ristidel olevatest epitaafidest, komponeeris süidi "Hääled Lõbusast Kalmistust", teose koorile ja orkestrile, mis ühendab iiri ja Maramureși traditsioonilise muusika, šoti torupilliga ja kirikukooriga. See looming esitleti Bukaresti Rumeenia Ateenumis, Dublini Püha Patricku katedraalis ja iga-aastasel festivalil "Pikk tee Lõbusasse Kalmistusse" Săpânțas. Seos kahe kultuuri vahel — mõlemad isoleeritud, mõlemad tugevate suuliste traditsioonide hoidjad, mõlemad märgitud vastupanu ajalooga impeeriumide ees — tõestab, et Săpânța surma rõõmsameelne vaim resoneerib sügavalt teiste Euroopa kultuuridega, mis on keeldunud aktsepteerimast surma tabuna.

Arhitektuuriline meistriteos ja kunstipärand

Lõbus Kalmistu on sisuliselt üheainsa inimese teos, mida seejärel jätkas rahvameistrite dünastia, ja kujutab endast märkimisväärset näidet Euroopa naiivsest kunstist, mida spetsialistid klassifitseerivad kui "art brut" või "outsider art". Stan Ioan Pătraș (1908-1977), sündinud puidutöötlemise traditsiooniga peres, hakkas tammepuust riste nikerdama juba 14-aastaselt. Kuni 1935. aastani olid need traditsioonilised, lihtsad ristid, ilma kirjeteta. Pöördepunkt tuli sel aastal kreeka katoliku preestri Grigore Rițiu (1892-1969), rumeenia ja ladina keele õpetaja soovitusel, kes pakkus välja laiendada risti vertikaalset osa, et teha ruumi epitaafile.

Esimene rist epitafiga dateerub 1935. aastast ja tähistas noormehe uppumist Tiszas, meistri sõbra surma. Sellest ristist sai alguse traditsioon, mis pidi muutma lihtsa küla surnuaia ainulaadseks vabaõhumuuseumiks maailmas. Pătraș arendas järk-järgult oma stiili: ristid muutusid kitsamaks, ilmusid reljeefsed nikerdatud kujutised ja 1936. aastal võttis ta kasutusele värvi, mis saadi mineraalsetest pigmentidest ja looduslikest sideainetest. Iga rist on valmistatud ühest tammepuust tüvest, langetatud, kuivatatud ja käsitsi töödeldud peitel ja noaga, protsessis, mis kestab kuuest kuust kuue aastani, sõltuvalt töö keerukusest.

Domineeriv visuaalne element on "Săpânța Sinine", intensiivne asuurne toon, mis on muutunud emblemaatiliseks ja rahvusvaheliselt tuntud. See sinine, mis saadi tõenäoliselt sinikivi (vaskulfaadi) segudest taimsete pigmentidega, sümboliseerib kohalikus traditsioonis taevast, lootust, vabadust ja teispoolsust, kuhu hing läheb. Sellel sinisel taustal toimub pühitsetud sümboolne palett: roheline tähistab elu, kollane viljakust ja viljakust, punane kirge, valge hinge puhtust ja must — surma. Iga värv, iga dekoratiivne motiiv, iga maalitud stseen kannab oma tähendust, ehitades keerukat visuaalset keelt, mis räägib kogukonna väärtustest ja uskumustest.

Iga risti ülemine osa kujutab värvitud basreljeefi, mis kujutab stseeni surnud inimese elust — tema ametit, tähendusrikast hetke, surma viisi — samal ajal kui vertikaalsel, laiendatud osal areneb epitaaf: luuletus, mis on kirjutatud esimeses isikus, Maramureși arhailises murdes, foneetilise ortograafiaga ja vormidega, mis on kadunud kirjakeelest. Paljud ristid on värvitud mõlemalt poolt: ühel pool on kirjeldatud maetud inimese elu, teisel — surma põhjus. See narratiivne struktuur, mis ühendab pildi ja teksti ligipääsetaval ja emotsionaalsel viisil, lähendab Lõbusat Kalmistut keskaegsele "Biblia pauperum" ikonograafilisele traditsioonile, aga ka kaasaegsele narratiivsete installatsioonide kunstile.

Stan Ioan Pătrași kunst kuulub Euroopa naiivse kunsti voolu, koos selliste kunstnikega nagu Henri Rousseau Prantsusmaal või Alfred Wallis Suurbritannias, kuid lisamõõtmega: sügavalt inimlik sõnumi autentsus. Iga rist on unikaalne, personaliseeritud, peegeldades mälestatava isiksust. Pătrașil ei olnud akadeemilist haridust, kuid ta arendas stiili, mida tunnustasid ja hindasid etnoloogid, kunstiajaloolased ja rahvusvahelised kriitikud. Kuni oma surmani 1977. aastal valmistas ta ligikaudu 700 risti, muutes mõlemad Săpânța surnuaia enam kui 800 hauamonumendist koosnevaks ansambliks.

Lisaks ristidele oli Pătraș mitmekülgne rahvakunsti meister puidus: ta valmistas kannusid, lusikaid, nikerdatud mööblit, Maramureși monumentaalseid väravaid ja kaunistas oma maja värviliste skulptuuridega. Tema maja, mis asub umbes 200 meetri kaugusel surnuaiast, sai pärast tema surma "Stan Ioan Pătrași mälestusmajaks", muuseumiks, mis säilitab algse töökoja, töövahendid ja isiklikud esemed, pakkudes külastajatele võimalust mõista loomingulist protsessi selle intiimsuses.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Lõbusa Kalmistu lugu on lahutamatu isiksustest, kes selle kujundasid, ja ajaloolistest hetkedest, mis seda märkisid. Keskne kuju jääb Stan Ioan Pătraș, lihtne, sügavalt religioosne inimene, juurdunud rahvatraditsiooni, kuid avatud uuendustele. Oma ristil, mis asub surnuaia sissepääsu lähedal, jättis ta autobiograafia värssides, mis võtab kokku kogu oma elufilosoofia: "De cu tânăr copilaș / Io am fost Stan Ion Pătraș / Să mă ascultați oameni buni / Ce voi spune nu-s minciuni / Cîte zile am trăit / Rău la nime n-am dorit / Dar bine cît am putut / Orișicui mi-a cerut / Vai săraca lumea mea / Că greu am trăit în ea." See rist, mille maalis kaks tema õpilast, Turda Toader Sepe ja Stan Vasile Colțun, pärast meistri surma, on vaimne ja kunstiline testament, mis kapseldab kogu teose olemuse.

Preester Grigore Rițiu, epitaafide jaoks ristide laiendamise idee algataja, kujutab endast teist selle loo traagilist kuju. Rumeenia ja ladina keele õpetaja, rumeenia patrioot, hääleõigusega delegaat 1. detsembril 1918 Alba Iulias toimunud Suur Rahvuskogule, Rițiu maksis kallist hinda oma kiindumuse eest rumeenia identiteeti ja Kreeka katoliku kiriku vastu. Pärast kommunistliku režiimi kehtestamist 1948. aastal keelati kreeka katoliku kultus, kirikud konfiskeeriti ja preestrid tagakiusati. Rițiu arreteeriti mitu korda, esimest korda veebruaris 1945 "vastuolulise suhtumise eest Maramureși annekteerimisse Nõukogude Liitu", seejärel järgnevatel aastatel. Tema abikaasa, preestrinna Laura Rițiu, haige, suri 5. jaanuaril 1954 Oradea vanglas. Tema tütar Melania arreteeriti peaaegu aastaks. Vaatamata neile tagakiusamistele jäi preester Rițiu algatus ellu ja vallutas maailma, tõestades kogukonna vaimset vastupanu rõhumise ees. Ainus "kurva" haud surnuaias — mustast marmorist hauakivi, ilma värvitud ristita — kuulub, ühe jutustuse järgi, Rițiu perekonnale, olles püsiva leina märk märteritele.

Pătrași teose jätkaja oli Dumitru Pop, hüüdnimega Tincu (1955-2022), kes astus meistri õpilaseks vaid 9-aastaselt ja kes tema surma ajal 1977. aastal oli 14-aastane. Pop Tincu võttis üle töökoja ja mälestusmaja, viies traditsiooni edasi 45 aastat. 2021. aastal autasustati teda tiitliga "Elav inimarss", tunnustus immateriaalse kultuuripärandi väärtusele, mida ta esindas. Ta oli Maramureși kultuuri saadik, esitades ristide kunsti näitustel Tel Avivist Varssavini, Tokyost Pariisini, andes intervjuusid New York Timesile, BBC-le ja teistele rahvusvahelistele väljaannetele. Tema surma järel, 2022. aasta detsembris, kirjeldati "Săpânța Sinist" kui "tumedamat, kurvemat", sümboliseerides ühe ajastu kaotust.

Täna jätkab traditsiooni kolmas põlvkond: Stan Ioan Pătraș juunior, asutaja lapselapselaps ja Dumitru Pop Tincu väimees, koos Gheorghe Stan Colțuniga ja tema abikaasa Ana Mariaga. Nemad hoiavad pühaduses retsepti ja tehnikat, töötades ainult tellimusel, iga rist on unikaalne ja personaliseeritud. Protsess jääb samaks: tamm langetatakse talvel, kui mahl on tagasi tõmbunud, seejärel jäetakse kuivama mitmeks aastaks, seejärel nikerdatakse ja värvitakse käsitsi, ilma eelnevate visanditeta, otse mälu ja surnud inimese perekonna loo järgi.

Epitaafid ise on miniatuursed kirjandusteosed, mõned neist saanud kuulsaks ja tõlgitud paljudesse keeltesse. "Ämma" rist on tõenäoliselt kõige tsiteeritum: "Selle raske risti all / Lebab vilets ämm / Kolm päeva kui veel elaks / Lebab mina ja loeks tema / Teie, kes siit mööda lähete / Proovige teda mitte äratada / Sest kui koju läheb / Siis ta jälle mu peal on / Aga nii ma kannan teda / Et tagasi ei tule / Seisa siin, armas ämm." See epitaaf, oma iseloomuliku musta huumoriga, on saanud sümboliks äärmisele aususele, millega Săpânța kogukond suhtub inimlikesse suhetesse. Teised epitaafid meenutavad sõdades surnud noormehi, kommunistliku režiimi poolt tagakiusatuid, kadunud käsitöölisi, täitumata armastusi, legendaarseid joomarlusi või ebatavalisi voorusi, ehitades koos sotsiaalse ja emotsionaalse kroonika külast peaaegu sajandi jooksul.

Praktiline külastusjuhend ja tänapäeva turisti kogemus

Lõbusa Kalmistu külastamine on kogemus, mis jääb iga reisija mällu, olenemata tema kultuurilisest päritolust. Surnuaed on avatud iga päev, esmaspäevast pühapäevani, kella 08:00-st 20:00-ni, pakkudes kahekümne tunni jooksul valgust, mille jooksul siniseid riste saab imetleda kogu nende hiilguses. Sissepääsutasu on 10 leud täiskasvanutele ja 5 leud lastele ja õpilastele, millele lisandub 10 leu fototasu neile, kes soovivad professionaalselt pildistada. Need tagasihoidlikud tasud aitavad kaasa monumentide hooldamisele ja traditsiooni jätkajate toetamisele.

Surnuaed asub Săpânța valla keskuses, õigeusu kogudusekiriku õues, aadressil Strada Cimitirul Vesel nr. 517. Asula asub umbes 18 kilomeetrit läänes Sighetu Marmație'st, Maramureși ajaloolisest pealinnast, ja umbes 4 kilomeetri kaugusel Ukraina piirist, Tisza jõe vasakul kaldal. Juurdepääs toimub riigimaanteel DN19, mis ühendab Oradeat Sighetu Marmațiaga, või rongiga Sigheti, millele järgneb kohalik buss või takso. Baia Marest on vahemaa umbes 85 kilomeetrit ja Cluj-Napocast, lähimast rahvusvahelisest lennujaamast, kulub autoga umbes kolm ja pool tundi.

Täielik külastus kestab 45 minutist kahe tunnini, sõltuvalt sellest, kui palju epitaafe soovitakse lugeda ja pildistada. Soovitatakse saabuda võimalikult varahommikul, eriti suvehooajal ja nädalavahetustel, kui surnuaed võib vastu võtta kuni 300 000 külastajat aastas ja võib muutuda rahvarohkeks. Hommikune valgus, kui päike lööb sinistele ristidele, pakub parimaid tingimusi fotograafiaks ja kontemplatiivse vaikuse atmosfääri. Paljud välisturistid palkavad kohalikke giide, et neile epitaafe tõlkida ja selgitada, lahkudes sageli märgade silmadega, kuigi ei mõistnud ühtegi silpi rumeenia keeles saabudes.

Vaid mõnesaja meetri kaugusel surnuaiast asub "Stan Ioan Pătrași mälestusmaja", traditsiooniline puitmaja verandaga, õue ja töökojaga, kus külastajad saavad näha meistri tööriistu, rääkida traditsiooni jätkajatega ja tellida risti tulevase surnu jaoks. Läheduses, umbes viie minuti autosõidu kaugusel läänes, kerkib Săpânța-Peri klooster, muljetavaldav ehitis, mis ehitati alates 1997. aastast vana Peri kloostri mudeli järgi 14. sajandist, mis asub nüüd Ukrainas. Kloostri kirik, mis on ehitatud üle 400 kuupmeetri tamme- ja kuusepuust, omab 78 meetri kõrgust torni — maailma kõrgeim puukirik — ja on kaetud 12,5 kilogrammi kullaga. See moodustab koos Lõbusa Kalmistuga ainulaadse vaimse ja kultuurilise kompleksi, värava alumise ja ülemise maailma vahel, mineviku ja oleviku vahel.

Augustis, Neitsi Maarja uinumise püha paiku, võõrustab Săpânța kultuuridevahelist festivali "Pikk tee Lõbusasse Kalmistusse", mille algatas 2009. aastal iirlane Peter Hurley. Nädala jooksul muutuvad Maramureși külad traditsioonilise muusika kontsertide, käsitöö töötubade, kohtumiste kunstnike ja kohalike inimestega stseenideks, kulmineerudes "Horaga Lõbusa Kalmistu ümber" ja iiri helilooja Shaun Davey süidiga "Hääled Lõbusast Kalmistust", mida esitab 120 muusikut Rumeeniast, Iirimaalt, Šotimaalt ja Hispaaniast. See festival, kuigi ebakindla rahastusega, on pannud Maramureși Euroopa kultuurikaardile, tõestades, et autentsed traditsioonid võivad saada sillaks rahvaste vahel.

Neile, kes soovivad sügavamale uurida, saab Săpânțas veel külastada traditsioonilisi vesiveskeid Săpânța orus — rahvalikke hüdroinstallatsioone villa pesemiseks ja kanga töötlemiseks —, lähedal asuvat Juudi surnuaeda, kivist hauakividega, kadunud kogukonna tunnistajat, ja Nadoșa oru Šipoti juga. Piirkonna agroturismipensionid pakuvad majutust ja traditsioonilisi Maramureși toite, võimaldades täielikku sukeldumist kultuuri, mis on ajale vastu pannud.

Lõbusa Kalmistu külastamise kogemus ületab lihtsa turismiobjekti. Paljude külastajate jaoks, eriti neile, kes tulevad lääne kultuuridest, mida märgib emotsioonide mahasurumine surma ees, kujutab see koht vabanemist. Naer surma ees, ausus, millega surnute puudused ja voorused eksponeeritakse, värv, mis võidab pimeduse — kõik need räägivad rahvatarkusest, mis keeldub laskmast surmal saada viimast sõna. Iga rist on õppetund inimlikkusest, meeldetuletus, et elu, kui efemeerne see ka poleks, väärib elamist kirglikult ja jutustamist tõega. Săpânța Sinises tundub taevas ise laskuvat maale, et embada neid, kes on lahkunud, pakkudes neile, kes on jäänud, jõudu jätkata, naerda ja armastada, isegi kõige vältimatu kindluse ees.

Lõbus Kalmistu on lõpuks Euroopa kultuurilise vastupidavuse meistriteos, tõend, et pidevalt muutuvas maailmas võivad autentsus, siirus ja rahvakunst ellu jääda ja vallutada inimeste südameid kõigil mandritel. See on koht, kus Ida-Euroopa paljastab oma sügava hinge, kus isiklik ajalugu muutub universaalseks ajalooks, ja kus surm lõpuks õpetab elavaid täielikumalt elama.