Sarmizegetusa Regia kindlus

Euroopa kohal asuv kindlus: sissejuhatus ja universaalne väärtus

Üle 1200 meetri kõrgusel, Edela-Transilvaania Orăștie mägede südames, Grădiștei mäel – samanimelise jõe orgu domineerival mäetipul – laienevad ühe kõige muljetavaldavama pealinna varemed, mille Euroopa ajalugu on kaua aega nimetanud ühe ebaõiglase sõnaga "barbaarseks". Siin asus Sarmizegetusa Regia, Daakide kuningriigi pealinn, daakide maailma kõige olulisem sõjaline, religioosne ja poliitiline keskus peaaegu poolteist sajandit, alates 1. sajandi keskpaigast eKr kuni 106. aasta suveni, mil Traianuse leegionid selle vallutasid ja hävitasid peaaegu maa pealt. Täna moodustab Grădiștea de Munte arheoloogiline ala, mis asub samanimelise küla territooriumil Orăștioara de Sus vallas, Hunedoara maakonnas, osa "Orăștie mägede daakide kindlustest" ansamblist, mis kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja 1999. aastal – tunnustus sellele, et need kindlused esindavad UNESCO ekspertide sõnul "ühe jõulise ja uuendusliku muistse tsivilisatsiooni kujutist", mis oli võimeline arendama originaalset sõjalist arhitektuuri, proto-linnalist linnaplaneerimist ja Euroopas Reini jõest ida pool asuvat ainulaadset religioosset süsteemi.

Kultiveeritud Euroopa reisija jaoks on Sarmizegetusa Regia enam kui lihtsalt arheoloogiline ala. See on koht, kus lõppes üks dramaatilisemaid vastasseise Rooma impeeriumi ja Euroopa "barbarite" maailma vahel – Traianuse daakide-Rooma sõjad –, see on Rooma provintsi Daakia alguspunkt, mis pidi kujundama terve piirkonna saatust 165 aasta jooksul, ja on samal ajal üks väheseid kohti Euroopas, kus saab vaadelda monumentaalses mastaabis ühe Rooma-eelse tsivilisatsiooni sakraalset arhitektuuri, mis oli saavutanud linnaplaneerimise taseme, mis konkureeris suurte hellenistliku maailma keskustega. Siin, 1200 meetrit merepinnast kõrgemal, ehitasid daakid linna enam kui 250 inimtekkelisele terrassile, kaevasid kilomeetreid kanaleid joogivee kogumiseks ja jaotamiseks, vermisid münte, jäljendades Rooma denaare, püstitasid kaheksa templit – kaks ümmargust ja kuus nelinurkset, viimaste avastuste järgi – ja kogusid aarde, mille kuld pidi rahastama Roomas foorumit ja Traianuse sammast. Külastaja, kes astub täna kindluse varemetele, astub sisuliselt ühele Euroopa ajaloo piirikivile: kahe maailma – Rooma ja daakide – piirile, mille vägivaldne, kuid ka loov kokkupuude andis muu hulgas sünni rumeenia rahvale ja tema ladina pärandile.

Ajaloolised juured ja suured Euroopa seosed

Sarmizegetusa lugu algab täies 1. sajandil eKr, ajal, mil Euroopa oli suuremate poliitiliste muutuste teater. Selle sajandi teisel poolel õnnestus kuningal Burebistal – nimi, mis kõlab tänaseni Euroopa ajalookirjutuses kui esimene geti-daakide hõimude ühendaja – suure preestri Deceneuse abiga luua tsentraliseeritud riik, mis ulatus Euxine Pontusest kuni Pannoonia tasandikuni ja Haemuse mägedest kuni Pripeti soodeni. See kuningriik, võrreldav oma ambitsioonide ja organisatsiooni poolest ümbritsevate hellenistlike riikidega või Caesari Rooma ekspansiooniga Gallias, omas algselt pealinnaks Argedavat, mida ajaloolased on tuvastanud lähedalasuva Costești-Cetățuie kindlusega, mille järel, Burebista valitsemisaja lõpu poole, liikus võimukese Sarmizegetusa Regiasse. Selle tõusu Euroopa kontekst on oluline: Burebista sekkus otseselt Rooma vabariigi poliitikasse, valides toetada Pompejusele kodusõjas Caesari vastu 48. aastal eKr – tõend sellest, et daakide kuningriik oli juba tunnustatud tegija Vahemere diplomaatilisel areenil. Ta mõrvati 44. aastal eKr, lühikest aega pärast Caesari surma, Burebista jättis endast maha tugeva riigi, mille kindlused – Costești-Cetățuie, Costești-Blidaru, Piatra Roșie, Bănița, Căpâlna ja Sarmizegetusa ise – pidid moodustama sajand hiljem kaitsesüsteemi, mille kavandas viimane daakide kuningas.

See viimane kuningas, Decebal (või Diurpaneus, "kõige tugevam daakidest", nagu allikad selgitavad), valitses aastatel 87–106 pKr ja õnnestus taasühendada daakide riigi pärast killustatuse perioodi, motiveerituna just Rooma impeeriumi üha suurema ohu poolt Doonau suunas. Suhted Roomaga olid märgitud konflikti ja diplomaatiaga: Domitianuse ajal sai kindral Cornelius Fuscus daakidest 87. aastal pKr lüüa ja 89. aasta rahu muutis Daakia klientriigiks – Rooma kohustusus maksma toetusi, saatma meistreid, insenere ja arhitekte ning tarnima relvi, vastutasuks daakide kohustusele kaitsta keiserlikku piiri. See "varajane romaniseerimine" daakide kindlustest, mida arheoloogiliselt tõendatakse, näitab, kui tihedalt oli daakide maailm juba enne lõplikke sõdu Rooma maailmaga seotud. Kui Traianus tõusis troonile 98. aastal pKr, kujutas Daakia endast peamist ohtu Doonau provintsidele – Moesiale – ja vallutamise otsus tehti kiiresti. Järgnesid kaks verist sõda: 101–102 ja 105–106 pKr, mille episoode on surematanud kuulsal Traianuse sambal Roomas, püstitatud 113. aastal pKr Traianuse foorumile, Damaskose arhitekti Apollodorose teos. Spiraalne friis, peaaegu 200 meetrit pikk ja enam kui 2500 figuuriga, kujutab Sarmizegetusa piiramise stseene: daakide kaitsjaid oma viimaseid veetilku jagamas pärast seda, kui Traianus oli nende torud läbi lõiganud, kindlus põlemas, kuningliku aarde vangistamine. Rooma ajaloolane Dio Cassius märgib, et pärast pealinna langemist paljastas Decebali lähedane Bicilis roomlastele aarde peidetud koha Sargetia jõe all – tuvastatud tänase Strei jõega – kus kuningas oli vee voolu suunanud vangide abiga, et matta kulda ja hõbedat. Dio Cassiuselt ja Ioannes Lyduselt, tuginedes Critoni "Geticale", edastatud arvud – 165 000 kg kulda ja 331 000 kg hõbedat – on kindlasti liialdatud, kuid röövi rikkus oli reaalne ja muljetavaldav: daakide kuld rahastas keiserlikke ehitisi Roomas ja toitis "Põhja-Doonau Eldorado" müüti. Decebal ise, Rooma ratsaväe jälitatuna, tappis end, lõigates oma kõri, keeldudes langemast elusalt roomlaste kätte. Pärast 106. aastat pKr seisis kindluses umbes üksteist aastat garnison, mis koosnes IV Flavia Felix leegioni üksustest, ja Daakia sai Rooma provintsiks. Traianus asutas umbes 40 kilomeetrit edela poole uue pealinna, Colonia Ulpia Traiana Augusta Dacica Sarmizegetusa – tänane ala Sarmizegetusa-Hațegis, oma muuseumi ja Rooma amfiteatriga – ja keiser Hadrianus pidi lisama nime Sarmizegetusa just selleks, et uus pealinn tajutaks daakide pealinna sümboolse jätkuna. 271. aastal pKr pidi Aurelianus Rooma administratsiooni Doonau lõunasse tagasi tõmbama, kuid kultuuripärand jäi: siin räägitud ladina keel sai järgnevatel sajanditel rumeenia keele aluseks.

Huvitav on ka see, kuidas antiikmaailm Sarmizegetusa pärast vallutamist tajus. Claudius Ptolemaios mainib oma Geographias (umbes 150 pKr) "Zarmizeghéthousa Basileion" – "kuninglikku kindlust" – Daakia asulate seas, säilitades endise pealinna geograafilised koordinaadid isegi pärast selle hävitamist. Nimi on jõudnud meieni paljudes variantides – Zarmigethusa, Zermizegethusa (Dio Cassius), Sarmazege (Ravenna geograaf, 7. sajand), Sarmategte (Tabula Peutingeriana) – tõend püsivast geograafilisest mälust. Veelgi enam, kuni 20. sajandi alguseni ajaloolased eksisid, pidades Rooma pealinna Ulpia Traianat daakide pealinnaks, alles 1880. aastal ajaloolane Grigore Tocilescu pakkus välja Grădiștea Muncelului varemete tuvastamise tõelise Sarmizegetusana, tuginedes daakide müürile kriimustatud kreeka tähistele.

Ala teaduslik taasavastamine kuulub paradoksaalsel kombel teisele keiserlikule ajastule: Habsburgide omale. 19. sajandi alguses äratas kohalike poolt kullaaarde avastamise teade Austria administratsiooni tähelepanu Transilvaanias. 1803–1804 korraldas Hunedoara domeeni fiskaalprokuratuuri Paul Török, Austria Fiskaali esindaja, esimesed ametlikud kaevamised – peaaegu kümme kuud uurimist, mis tõid päevavalgele viisnurkse torni, templite varemed, Rooma sauna ja keraamilised fragmendid koos kirjetega, sealhulgas kuulus "PER Sco Rilo". 19. sajandi jooksul võttis ala uurimise üle terve rida Austria-Ungari keisririigi õpetlasi – austrialasi, ungarlasi ja sakslasi: Michael Ackner, Johann Neigebaur, vennad Friedrich ja Heinrich Müller, Gabor Finály, Gábor ja István Téglás, Anton Bögözi, Mihály Péchy, Franz von Pribila – samal ajal kui rumeenia õpetlased olid esmajoones huvitatud ladinapärandi küsimusest. See uurimise "keiserlik" faas jättis endast maha plaanid, raportid ja osaliselt unustatud avastused, taasavastatud alles tänapäeval kaasaegsete arheoloogide poolt. 20. sajand tõi süstemaatilisuse: Vasile Pârvan, D.M. Teodorescu, Constantin Daicoviciu – kes juhtis alates 1949. aastast kõige ulatuslikumat uurimisprojekti –, Hadrian Daicoviciu, Ion Horațiu Crișan ja Ioan Glodariu panid aluse ala tänapäevasele mõistmisele. Alates 1995. aastast tõi tihe koostöö Kölni ülikooli antiikaja instituudi ja Cluji Transilvaania Rahvusliku Ajaloo Muuseumi vahel, koos Babeș-Bolyai ülikooliga, saksa uurimismeetodid – proovikaevamine ja geofüüsika – Orăștie mägedesse. Ja alates 2020. aastast käivitus Euroopa projekt "Daakide pealinn – Euroopa kultuuripärandi elav muuseum", mida rahastatakse RO-CULTURA programmi kaudu EMP grantidest (Norra fondid) umbes 2,7–3 miljoni euro väärtuses, partnerluses Mihai Eminescu Trusti fondiga ja Norra Møre og Romsdali piirkonnaga, mis käivitas monumendi lähiajaloo kõige ulatuslikuma restaureerimise: enam kui 700 meetrit müüri taastatud, ala digitaliseerimine, lapidaar ja külastajate varjualune. 1999. aastal kanti kuus kindlust – Sarmizegetusa Regia, Costești-Cetățuie, Costești-Blidaru, Luncani-Piatra Roșie, Bănița ja Căpâlna – koos maailmapärandisse UNESCO, kui ainulaadne kaitsesüsteem Euroopas.

Arhitektuuriline meistriteos ja kunstipärand

Süstemaatilised arheoloogilised kaevamised on paljastanud hämmastava keerukusega ansambli, mis on organiseeritud kolmeks funktsionaalselt eristuvaks tsooniks: kindlus – kuninga, suure preestri ja ülemkohtuniku residents –, sakraalne tsoon, monumentaalsete pühamutega, ja tsiviilasula, suurim tänaseni teadaolev elupaik daakide maailmas. Kogu kompleks laieneb peaaegu kuue kilomeetri pikkusel teljel, Grădiștei mäe nõlvadel, ja hõlmab enam kui 250 inimtekkelist terrassi – mõned hiljutised topograafilised allikad hindavad peaaegu 400 hektarit antiikajal tasandatud maad – millest vaid väike osa on tänaseni uuritud.

Kindlus ise tõuseb mäetipul, 1200 meetri kõrgusel, ja on ümbritsetud müüriga, mis on ehitatud täielikult murus dacicus tehnikas – originaalne arhitektuurisüsteem, millel pole antiikmaailmas vastet, mis kombineerib massiivseid kiviplokke täite ja puidust raamiga, andes ehitisele märkimisväärse vastupidavuse ja paindlikkuse. Müürid, 3,30 meetrit paksud ja 4–5 meetrit kõrged, moodustavad ebakorrapärase hulknurga – peaaegu ebavõrdsete külgedega kuusnurga – maksimaalse laiusega 152 meetrit, ideaalselt kohandatud kalju kujuga. Müüri sees, pindalaga enam kui hektar (laiemas kompleksis, akropol ulatudes umbes 3 hektarini), asusid kuninga residents ja administratiivhooned. Daakide tehniline uuendus ei piirdu sellega: nutikas joogivee kogumise, filtreerimise ja jaotamise süsteem – keraamilised torud, tsisternid, kanalid – teenindas nii kindlust kui ka terrassidel asuvaid tsiviilkvartaleid, ja daakide eliit nautis oma kodudes jooksvat vett, luksust, mis oli peaaegu mõeldamatu tolle aja Euroopas. Ajaloolane Hadrian Daicoviciu rõhutas, et need rajatised tõendavad märkimisväärseid "rahvatervishoiu muresid", ja ühes uuritud elamus leiti tõeline antiikne meditsiinikomplekt: pronksist pintsett, rauast skalpell, viis savist purgikarpi ravimite säilitamiseks ja pressitud vulkaanilisest tuhast plaat, mida kasutati absorbendina ja armistajana. Daakide arstid-preestrid tundsid 42 ravimtaime ravivate omadustega – nende nimekiri, daakide nimedega, edastati kreeka arsti Dioskoridese poolt –, praktiseerisid balneoteraapiat ja oskasid sooritada kirurgilisi operatsioone.

Sakraalne tsoon, mis asub umbes 100 meetrit kindluse väravast ida pool ja on sellega ühendatud via sacra kaudu – sillutatud tee lubjakivist, liivakivist ja andesiidist plaatidest, mille segmendid on hiljutistes kampaaniates välja kaevatud –, laieneb kahel suurel terrassil (X ja XI) ja, pärast 2017–2021 avastusi, ka IX terrassil. Siin kontsentreeruvad kaheksa templit – kaks ümmargust ja kuus nelinurkset –, mis teeb Sarmizegetusast ühe tihedama sakraalse arhitektuuri kompleksidest antiik-Euroopas. Suur Ümmargune Tempel – "kalender-pühamu", nagu seda on hüüdsõnaks nimetatud – domineerib ansamblit: ehitis läbimõõduga peaaegu 30 meetrit, ehitatud kolmest kontsentrilisest ringist – 104 andesiidiplokki välisküljel, 180 andesiidist sammast keskel ja sees 84 umbes 3 meetri kõrgust puidust sammast, kaetud terrakotaplaatidega, pluss hobuserauakujuline apsiid 34 puidust sambast, mis piiritleb püha tule kolde. Neli sümmeetrilist sissepääsu ja koonusekujuline katus täiendasid ehitist, ja apsiid oli suunatud talvise pööripäeva päikesetõusule. Elementide matemaatiline paigutus – 180 sammast grupeerituna 30 sambaks, 6 kaupa, 52 plinti neljas reas, 13 kaupa – on toitnud hüpoteesi fascinatsioonist daakide kalender: 360-päevane aasta, jagatud 12 kuuks 30 päeva, iga kuu 5 perioodiks 6 päeva, või, suure lubjakivitempli variandis, 364-päevane aasta, esindatuna 4 aastaaja kaudu, igaüks 13 nädalat. Selle kõrval asub kuulus "Andesiidi päike" – ümmargune altar, avastatud 1958. aastal ja täielikult välja kaevatud 1959. aastal, skulptuurne kümne päikesekiirega, daakide religiooni urano-päikeselise iseloomu sümbol. Suur lubjakivitempel, kõige vanem, pärineb Burebista ajast ja mahutas 60 puidust sammast massiivsetel lubjakiviplintidel, samal ajal kui nelinurksed andesiiditemplid, kahemeetrise läbimõõduga plintidega, olid arheoloogide tõlgenduste järgi sõjaliste initsiatsiooniriituste ruumid – "inimese tempel ja huntide urg", nagu kirjutas ajaloolane Dinu Antonescu. Üks lööv iseloomulik joon, mis hämmastab ka tänapäeval: suured daakide pühamud ei omanud muud katust kui taevast – avatud, hüperestre ruumid, kus kivi- ja puidust sambad raamisid taevast ennast kui elavat templit.

Viimaste aastate kõige spektakulaarsem avastus – ametlikult teatatud 2021. aastal arheoloog Răzvan Mateescu poolt, Transilvaania Rahvuslikust Ajaloomuuseumist ja Babeș-Bolyai ülikoolist, kaevamiskoha koordinaator – on kaheksas tempel, tuvastatud IX terrassil, pärast viit kaevamiskampaaniat, mis algasid 2017. aastal. Selle plaan hõlmab 60 lubjakivi alust, paigutatud viiele reale, kaksteist rida, hinnangulisel pindalal 350 ruutmeetrit, ja värvitud krohvifragmendid, mis leiti ehitise hävitanud põlemiskihi alt, kujutavad endast erandlikku haruldust daakide arhitektuuris: "Krohv, eriti värvitud, ei ole sageli leitav – mitte igaüks ei saanud endale seda lubada", rõhutas Mateescu, vihjates, et ka varasem faas oli muljetavaldav ehitis, hävitatud tulekahjus ja uuesti alustest üles ehitatud.

Tsiviilasula, laienenud kümnetele tehislikule terrassile mäe lääne- ja idanõlvadel, paljastab Euroopa mõõtu tööstus- ja kaubanduslinna. Siin asusid elamugrupid, käsitöökodad, laod, aitad ja vee kogumise ja jaotamise rajatised. Enamik avastatud töökodasid on sepikojad – ühel terrassil leiti umbes 1000 kilogrammi rauast luppe, tooraine tööriistade ja relvade jaoks –, kuid uuritud on ka keraamika- ja klaasitöökodasid. 1988. aastal, ala idaosas, IV terrassil, avastati rahapaja, kus daakid jäljendasid Rooma denaare – tõend daakide majanduse integreerimisest Vahemere kaubandussüsteemi –, pronksist stantsidega, mis olid kinnitatud rauast varrukatesse. Sepikodade inventar on muljetavaldav: umbes 400 metallist artefakti – sirbid, vikatid, labidad, rehad, noad, adra labidad, puusepa kirved, aga ka relvad: kõverad pistodad (sicae), mõõgad, odade otsad, kilbid. Sarmizegetusa keraamika hämmastab oma lauanõude elegantsusega, nähtavate Vahemere mõjutustega, ja paljudel fragmentidel esinevad graafilised märgid – kreeka ja ladina tähed, kriimustatud pärast põletamist –, mis viitavad ootamatule kirjaoskuse tasemele. Ala territooriumilt on aja jooksul leitud arvukaid ehteid, kuldmünte Kosoni tüüpi kreeka kirjetega, kuld- ja hõbeesemeid, mis moodustavad osa kuulsast daakide aardest, mida tänapäeval hoitakse suures osas Bukaresti Rumeenia Rahvuslikus Ajaloomuuseumis.

Sarmizegetusa arhitektuur ja kunst kuuluvad laiemasse Euroopa konteksti: daakid kuuluvad traakide põhja harusse ja nende materiaalne tsivilisatsioon – alates Ciumești või Raudvärava tseremoniaalsetest kiivritest kuni hõbedast fibulade ja peene keraamikani – kannab keltide (La Tène kultuur), Euxine Pontuse ranniku kreeka kolooniate (Histria, Tomis, Callatis) ja sküüdi impeeriumi mõju jälgi. Ümmargused pühamud, täpsete astronoomiliste suunatustega päikeseseisakutele, on toonud võrdlusi Stonehenge'iga – megaliitiline monument, mis on samuti UNESCO pärandis –, kuigi erinevalt sellest olid daakide templid "elavad" ehitised, kivist ja puust, mõeldud rituaaliks, mitte lihtsalt taeva vaatluseks. Murus dacicus tehnika, kuigi esineb teatavaid sarnasusi hellenistlike kindlustamismeetoditega (nähtavad eriti Costești-Blidarul) ja keltide omadega, jääb originaalseks uuenduseks, tunnustatuna sellisena UNESCO foorumi poolt.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Kuju, mis domineerib Sarmizegetusa ajalugu ja mälu, on kahtlemata kuningas Decebal. Valitsedes aastatel 87–106 pKr, õnnestus tal taasühendada killustunud kuningriik ja vastu pidada kahele Rooma sõjakampaaniale enne lõplikku langemist. Suurel savinõul – umbes 60 sentimeetrit kõrgel ja enam kui meetri läbimõõduga –, mis leiti alalt, esineb ladina tähestikus kirje: "DECEBALVS PER SCORILO", mida õpetlased on tõlgendanud kui "Decebalus, Scorilo poeg". Scorilo (või Scorylo) oli daakide kuningas, keda mainis Rooma ajaloolane Frontinus ja goot Iordanes (nime all Coryllus, Comosicuse ja Diurpaneuse vahel), kes oleks valitsenud neli kümnendit suhtelise rahu perioodil, umbes 70. aasta paiku pKr. Iordanes kirjutas oma Geticas, et geedid "on olnud alati üle peaaegu kõigist barbaritest ja peaaegu võrdsed kreeklastega" – väärtushinnang, mis paigutab daakide kuningriigi antiik-Euroopa kultuurikaardile. Decebali surm 106. aasta suvel, pärast seda kui Rooma ratsavägi teda mägedes jälitas, tähistab pöördepunkti: vangistusest keeldudes lõikas kuningas oma kõri läbi ja koos temaga lõppes iseseisva Daakide kuningriigi eksistents.

Teine legendaarne isiksus on Zalmoxis (või Zalmoxian), daakide ülim jumal, kellest Herodotos – Euroopa ajalookirjutuse isa – jutustas, et ta oleks olnud get, sündinud Daakia maadel, Pythagorase ori Samosel, orjaks, vabastatud ja rikastatud tarkusega suurelt kreeka filosoofilt ja egiptlastelt, keda ta oleks oma reisidel külastanud. Tagasi oma rahva juurde, oleks Zalmoxis toonud usu hinge surematusse ja monoteistliku religiooni saladused, ühe, kõikvõimsa jumalaga, taeva ja maa isandaga. See Zalmoxise "pythagoroslik õpetus", filtreerituna Sarmizegetusa pühamute päikese-urano-päikeselise religiooni prisma läbi, illustreerib, kui sügavalt oli daakide maailm seotud Vahemere suurte vaimsete vooludega – Egiptuse vaaraode aegadest klassikalise Kreekani – ja selgitab daakide preesterkonna prestiiži, kes oli võimeline ühendama koos kuningaga kogu riiki.

Koha legendid ei piirdu ajalooliste isiksustega. Decebali aarde lugu – aare peidetud Sargetia (tänase Strei) jõe alla, paljastatud reeturi Bicilise poolt – on toitnud sajandeid otsinguid. 18. sajandi lõpus äratas teade, et külaelanikud leiavad varemete seas kuldmünte, "kullapalaviku" Habsburgide Transilvaanias ja viis esimeste ametlike kaevamisteni. Kaks sajandit hiljem, pärast 1990. aastat, avastused aarete poolt arheoloogiliste röövijate poolt – Bodea Fagii aare (1996, umbes 3000–4000 kullast staterit, 25–34 kg), 3600 Lysimachose mündist koosnev aare Șesu Căprăreței'st (1998, 30,6 kg), Dealu Muncelului aare (2007, 10,2 kg) – käivitasid tõelise tänapäevase "El Dorado" Șureanu mägedes, kokku umbes 87–97 kilogrammi kulda, osaliselt ametivõimude poolt tagasi saadud. Kõige spektakulaarsem episood jääb daakide kuldkäevõrude oma: 24 spiraalset 24-karaadist kullast käevõru, mõned kaaluvad enam kui kilogrammi, otsad hundipea kujul – daakide aadli sümbol ja tõenäoliselt kuningliku perekonna kitsas ringkond preestrite kujul. Kolmteist neist (pluss neljateistkümnes, 1,2 kg) saadi Rumeenia riigi poolt tagasi aastatel 2007–2011, pärast seda kui need olid riigist ebaseaduslikult välja viidud ja mustal turul antiikvariaatidega kaubeldud – lugu, mis jätkuvalt häirib mäe rahu ja mis kahjuks näitab ka pärandi haprust arheoloogilise röövimise ees.

Ka kindluse nimi ei pääse müsteeriumist. Sarmizegetusa – kreeka keeles Zarmizegethoúsa – on jõudnud meieni paljudes variantides (Zarmigethusa Ptolemaiosel, Zermizegethusa Dio Cassiusel, Sarmazege Ravenna geograafil), ja selle etümoloogia jääb vaidluse alla. Kõige tsiteeritum hüpotees, mille sõnastas keeleteadlane Ioan I. Russu, näeb nimes kompositsiooni zermi ("kalju, kõrgus") ja zeget ("palisaad, kindlus", indoeuroopa gegh-, "okas, sammas") vahel, andes tähenduseks "Kindlus kaljul" või "Kõrge kindlus". Teised hüpoteesid pakuvad "sooja jõe linn" ( zarmi, "soe", ja jõe Sargetia nimi), "koht, kus kohtuvad ratsa-amburid" või "palee, mis valgustab elu maailma" – viimane lähendades zaryma ("palee", cf. sanskriti harmya) zegeth ("elu maailm"). Üks vanem teooria, "sarmaatide ja getide pealinn" (sarmis et getusa), lükkas Vasile Pârvan tagasi, näidates, et sarmaadid tungisid geti territooriumile alles pärast Traianust, ja pealinna nimi oli palju vanem. Asjaolu, et kohanimetus Grădiștea – vana rumeenia sõna "kindluse" kohta – säilis kohalike talupoegade poolt kaks aastatuhandet, on iseenesest rahva mälu ime: mäe jalamil asuva küla karjased on säilitanud kadunud pealinna nime suust suhu.

Euroopa ajaloo pöördepunktide seas, mida see koht majutab, on ka sõda Domitianusega (87–89 pKr), mil Daakia sai Rooma klientriigiks, ja Aurelianuse tagasitõmbumine 271. aastal pKr, mis viis impeeriumi piiri Doonaule, kuid jättis endast maha romaniseeritud Daakia, tulevase Rumeenia kultuurilise maatriksi. Nende vaheliste piiride vahel oli Sarmizegetusa tunnistajaks Daakia provintsi sünnile ja kultuurilis-religioossele sünteesile, mis pidi ellu jääma impeeriumile endale.

Praktiline külastusjuhend ja tänapäeva turisti kogemus

Kuidas jõuda. Sarmizegetusa Regia arheoloogiline ala (kood LMI HD-I-s-A-03190) asub umbes 15–20 kilomeetrit Orăștie linnast ja umbes 40 kilomeetrit Deva'st, Hunedoara maakonna keskusest. Kõige sagedamini kasutatav maantee algab Orăștiest ja järgib asfaltteed Orăștie – Beriu – Orăștioara de Sus – Costești – Grădiștea de Munte, kogupikkusega umbes 35–40 kilomeetrit, millest viimased kilomeetrid kulgevad Grădiștea kitsas orus. Avalik parkla asub mõnesaja meetri kaugusel kindluse sissepääsust ja sealt saab kaht temaatilist külastusmarsruuti läbida umbes 1,5–2 tunni jooksul. Matkasõpradele on olemas ka märgistatud mägitee punase ristiga, algusega Costești külast, mis tõuseb läbi pöögimetsa Grădiștei mäetippu varemeteni ja jätkub Godeanu tippu (1656 m) poole. Kaugused teistesse linnakeskustesse: Sibiu umbes 80 km, Cluj-Napoca umbes 150 km, Bukarest umbes 350 km.

Ajakava ja hinnad 2026. Ala haldab Deva Daakide ja Rooma tsivilisatsiooni muuseum (MCDR), Orăștie mägede daakide kindluste haldamise teenuse kaudu, Hunedoara maakonnanõukogu raames. Standardne külastusaeg on järgmine: perioodil 1. mai – 30. september iga päev kell 09:00–20:00; perioodidel 1. märts – 30. aprill ja 1. oktoober – 30. november iga päev kell 09:00–18:00; perioodil 1. detsember – veebruari lõpp kell 10:00–15:00, ainult kui ilmastikuolud seda lubavad. Eriline tähelepanu 2026. aasta sügisel: alates 25. septembrist ja oktoobri 2026 jooksul on ala avatud ainult laupäeval ja pühapäeval (09:00–20:00 septembris, 09:00–18:00 oktoobris), esmaspäevast reedeni olles suletud X terrassi restaureerimis- ja konserveerimistööde tõttu projekti "Daakide pealinn – Euroopa kultuuripärandi elav muuseum" raames. Ametlikud hinnad 2026. majandusaastaks (vastavalt Hunedoara maakonnanõukogu otsusele nr 310/2025) on: 30 leii täiskasvanutele, 10 leii õpilastele, üliõpilastele ja pensionäridele, tasuta raske ja sügava puudega inimestele koos saatjaga; audiojuhend on saadaval rumeenia, inglise, prantsuse, saksa ja ungari keeles 30 leii seadme kohta (90 minutit); spetsialiseeritud giiditeenus kuni 30-liikmelistele gruppidele maksab 100 leii rumeenia keeles ja 150 leii inglise keeles; aastased abonemendid on 200 leii (täiskasvanud), 300 leii (perekond) ja 100 leii (õpilased/üliõpilased/pensionärid), ja ühekordne pilet 150 leii (täiskasvanud) võimaldab 7 päeva jooksul juurdepääsu kõigile MCDR objektidele. Samuti on olemas fotografeerimistasu (15 leii füüsilised isikud) ja kommertsfilmimise tasu (300 leii/tund). Värskendatud infot saab telefonil 0254 216 750 või +40 722 360 626 (Daakide kindluste haldamise teenistus), veebilehel mcdr.ro ja ametlikul Facebooki lehel "Sarmizegetusa Regia".

Mida te näete. Marsruut läbi kindluse paljastab esmalt massiivse müüri murus dacicus tehnikas – muljetavaldava kindlustuse jäljed, mis ümbritsevad platood – ja ehitiste varemed selle sees. "Püha tee" sillutatud tee viib seejärel sakraalsesse tsooni, kus X ja XI terrassil tõusevad templite alused ja plindid: Suur Ümmargune Tempel oma kivist "kalendriga", "Andesiidi päike" oma kümne kiirega, Burebista suur lubjakivitempel ja nelinurksed andesiiditemplid, oma korrapäraste sambaaluste ridadega. Läheduses, lääne- ja lõunavärava vahelisel marsruudil, asub endise rahapaja ala, mis avastati 1988. aastal. Väljaspool külastatavat müüri, lääne poole, laieneb – veel suures osas uurimata ja taimestikuga kaetud – ulatuslik tsiviilasula, terrasside, teede ja veerajatiste jälgedega, terve linn magamas metsa all. Kindlust külastab aastas enam kui 67 000 turisti ja käimasolev restaureerimisprojekt lubab lähiaastatel "elavat muuseumi" digitaalsete rekonstruktsioonide, näituste ja kaasaegse infrastruktuuriga, säilitades samal ajal koha metsiku ja mõtliku iseloomu.

Ümbruskonnas. Sarmizegetusa Regia külastus täiendub loomulikult teiste viie UNESCO pärandis oleva daakide kindlusega – Costești-Cetățuie ja Costești-Blidaru, vaid mõne kilomeetri kaugusel, peetakse üheks muljetavaldavamaks kaitsesüsteemi kindlusteks (Blidaru on kõige paremini artikuleeritud, nähtavate hellenistlike elementidega), Luncani-Piatra Roșie, paigutatud spektakulaarselt peaaegu ligipääsematule kaljule, Bănița ja Căpâlna –, Ulpia Traiana Sarmizegetusa'ga Hațegis (Daakia Rooma pealinn, arheoloogiamuuseumi ja restaureeritud Rooma amfiteatriga, umbes 40 kilomeetri kaugusel), Deva linna ja selle keskaegse kindlusega, UNESCO rahvusvahelise Hațegi geopargiga – Rumeenia ainsa dinosauruste geopargiga – ja Retezati rahvuspargiga, mille jalamil toimub osa selle piirkonna looduse ja inimajalugu. Euroopa reisija jaoks pakub piirkond seega täielikku ringi: daakide sakraalsest ja sõjalisest pealinnast Rooma provintsi pealinnani, kivitemplitest Ulpia Traiana amfiteatrini, Decebali kullast Transilvaania ladina pärandini.

Praktilised nõuanded. 1200 meetri kõrgus toob kaasa raskeid talvesid ja jahedaid suvesid: isegi augustis võib temperatuur mäetipul olla 10–15 kraadi madalam kui tasandikul ja udu võib varemed ootamatult varjata. Mägijalatsid on kohustuslikud ja lisakiht riideid on teretulnud. Austage ala: ärge ronige müüridele, ärge võtke kive või fragmente "mälestuseks" – iga kivi on arheoloogiline dokument –, ja drooniga pildistamine vajab eriluba. Parim valgus fotode jaoks on varahommikul või päikeseloojangu poole, kui andesiidist päike särab sõna otseses mõttes, ja päikeseseisakutel, kui sambade varjud joonduvad pühade märkidega, omandab koht peaaegu maagilise laengu – sama, mida kaks aastatuhandet tagasi tundsid daakide preestrid Euroopa idapoolse kadunud pealinna südames.