Turda soolakaevandus

Maa-alune katedraal Euroopa südames: Turda soolakaevandus, Transilvaania soolameistriteos

Transilvaania maa sügavustes, 120 meetrit Turda linna all, laieneb üks Euroopa muljetavaldavamaid inimtehnika saavutusi: Turda soolakaevandus. Siin, kus kaks aastatuhandet on inimesed voolinud soola hiiglaslikke maa-aluseid katedraale, peegeldub Euroopa ajalugu soolakristallis. See kaevandus ei ole mitte ainult mineviku tööstusmälestis, vaid elav, maailmas ainulaadne koht, kus Rooma impeeriumi pärand, Habsburgide dünastia ambitsioonid, Kesk-Euroopa kaevandustraditsioon ja tänapäeva turisminnovatsioon kohtuvad enneolematus maa-aluses etenduses. Business Insideri poolt maailma kõige ilusamaks maa-aluseks kohaks tunnistatud, kahe Michelin'i rohelise giidi tähega – ainus Rumeenia soolakaevandus selle auastmega – ning CNN-i poolt maa-aluste vaatamisväärsuste maailma esikohaks tunnistatud Turda soolakaevandus kujutab endast silda Euroopa keiserliku mineviku ja Euroopa kultuuriturismi tuleviku vahel.

Iidsed juured: Rooma leegionidest Euroopa soolateeni

Turda soolakaevanduse lugu algab palju enne tänapäeva Euroopa sündi, ajastul, mil Rooma impeerium laiendas oma võimu Daciasse. Antiikne Potaissa linn – tänapäeva Turda Rooma nimi – oli üks tähtsamaid strateegilisi punkte Dacia provintsis ning piirkonna soolavarusid hakati süstemaatiliselt kasutama juba 2. sajandist pKr. Kindlad arheoloogilised tõendid kinnitavad soola kaevandamist Durgău-Turdas eelrooma perioodil (50 eKr – 106 pKr), ning kui Traianus vallutas Dacia 106. aastal, sai Potaissast Rooma administratsiooni elutähtis keskus. Rooma Potaissa kastell, mis ehitati 168. aastal keiser Marcus Aureliuse all ja oli V Makedoonia leegioni peakorter, valvas soolakaevanduste üle, olles suurim sõjaline kastell kogu Rooma Dacias ja üks Euroopa paremini säilinud. Roomlased kaevandasid soola 17–34 meetri sügavustes püramiidikujulistes kambrites, töötades pinnal nelinurksetesse sügavustes kuni 12–15 meetrit, mille järel nad hülgasid kaevandused, mis muutusid soolajärvedeks.

Pärast Aurelianuse tagasitõmbumist 274. aastal läheb soola kaevandamine müstilisse perioodi, kuni 1075. aastal väljastab Ungari kantselei esimese teadaoleva dokumendi, mis mainib Turda (Torda) soolakaevanduste tolli Arieși jõe lähedal asuvas kohas nimega Aranyos (ladina keeles Aureus). See dokument tähistab Transilvaania sattumist Ungari kuningriigi orbiiti ning soolast saab kiiresti kuningliku riigikassa teine sissetulekuallikas kulla järel. 1271. aastal kingib Ungari kuningas Transilvaania piiskopkonnale "Durgău-Turda soolakaevandused", ning 15.–18. sajandil avatakse Ungari võimu all Durgăus neli ogivaalset maa-alust kaevandust: Katalini kaevandus, Horizonti kaevandus (Durgău Suur), Felső-Akna kaevandus (Suur kaevandus) ja Joosepi kaevandus. Need kaevandused kuuluvad laiemasse Euroopa soolakaubanduse võrku, mis sidus Transilvaania Kesk-Euroopa suurte kaubateedega. Turda soola veeti härgavankritega Mirăslău kai äärde, kust see laaditi Mureși jõele praamidele Alba Iuliasse – marsruut, mis oli osa "Soolateede" (Salt Roads) hiiglaslikust süsteemist, paralleelselt Rooma Itaalia Via Salariaga, Põhja-Saksamaa Alte Salzstraße'ga (mis sidus Lüneburgi Lübeckiga ja Hansaliiduga) ning Prantsusmaa ja Poola soolateedega. Nii asetub Turda soolakaevandus mandri "valge kulla" kaevandamise ja kaubanduse aastatuhandete pikkuse traditsiooni, mis kujundas mandri majandusi, linnu ja isegi rahvuslikke identiteete.

Habsburgide ajastu: Keiserlik arhitektuur maa all

Pöördepunkt Turda soolakaevanduse ajaloos saabub 17. sajandi lõpus, kui Habsburgide võimu kehtestamine Transilvaanias muudab soola kaevandamise radikaalselt. Austria keisrid, teadlikud soola strateegilisest väärtusest – "sool võib kergesti asendada selle maa kuulsat kulda", nagu kirjutas üks kaasaegne – võtavad soolakaevanduse otsese administratsiooni enda kätte ja avavad enneolematu tehnilise arengu ajastu. Alates 17. sajandi teisest poolest kuni 19. sajandini avatakse Austria ja seejärel Austria-Ungari võimu all viis uut maa-alust kaevandust, millest igaüks kannab keiserliku dünastia liikme nime: Tereesia kaevandus (asutatud 1690, algselt Püha Teresa Ávilast, hiljem ümber nimetatud keisrinna Maria Theresia auks, 1717–1780), Antoni kaevandus (Püha Antonius Paduast), Cojocna kaevandus, Rudolfi kaevandus (1864–1932, nimetatud kroonprintsi Rudolfi järgi, keiser Franz Joseph I poja järgi) ja Ghizela kaevandus (1857, nimetatud printsess Gisela järgi, Franz Josephi tütre järgi).

See periood tähistab tehnoloogilist hüpet modernsuse poole. Aastatel 1853–1870 kaevatakse Franz Josefi galerii, 917 meetri pikkune ligipääsutunnel (millest 526 meetrit on kivimites ja 391 meetrit soolamassiivis), nimetatud keiser Franz Joseph I (1830–1916) auks, Transilvaania viimaseks suureks vürstiks. Galerii vasakul seinal säilib akrostihhon, mis on sisse graveeritud kaevamise ajal: "K. F. J. Fü. Sb." (König Franz Josef Fürst von Siebenbürgen – Kuningas Franz Josef, Transilvaania vürst). Galerii revolutsioneeris soola transporti, vähendades kulusid ja võimaldades maavarade efektiivsemat kaevandamist. Tereesia kaevandus, esimene Austria administratsiooni all avatud kellukujuline kaevandus, järgnesid Antoni ja Cojocna kaevandused (mõlemad kellukujulised), seejärel Rudolfi ja Ghizela kaevandused modernse trapetsikujulise profiiliga. Need inseneritööd kuuluvad Euroopa tööstusrevolutsiooni laiemasse konteksti, olles võrreldavad tolle aja suurte soolakaevandustega: Wieliczka Poolas (UNESCO maailmapärand alates 1978), Hallstatt Austrias (maailma vanim kaevandusküla, UNESCO maailmapärand), Berchtesgaden Baieris või Hallein Salzburgi liidumaal.

1767. aastal kirjeldab jesuiitide mineraloog Johann Fridvaldszky Turda kaevandusi kui "väärivaid suurimat imetlust ja uudishimu, nii kuulsad, et neil pole peaaegu võrdset kogu idas". Ta märgib, et Ülemine kaevandus oli 85 meetri läbimõõduga ja 104 meetri kõrgune, kaevandatud 87 soolalõikaja (fossores) poolt, keda aitas 18 vabatahtlikku. Josephine kaart perioodist 1769–1773 – osa esimestest süstemaatilistest Euroopa sõjalistest topograafilistest mõõdistustest, mis teostati keiser Joseph II käsul – registreerib Turda viis aktiivset kaevandust. See periood tähistab Turda soolakaevanduse apogeed keiserliku ettevõttena ning kaevanduste printsilikud nimed peegeldavad sügavaid dünastilisi sidemeid Transilvaania ja Viini võimukeskuse vahel ajastul, mil Habsburgide monarhia konsolideeris oma domineerimist Kesk- ja Kagu-Euroopas.

Selle perioodi fascinateeriv peatükk on Fuggerite perekonna kaasamine, Euroopa renessansi kõige võimsam pangandusdünastia, peakorteriga Augsburgis. Habsburgide kuningas Ferdinand I andis Fuggerite perekonnale õigused Turda soolakaevandustele, sidudes nii Transilvaania soolakaevanduse finants- ja kaubandusvõrguga, mis kontrollis Euroopa kaubandust väärismetallide ja kaupadega. See seos illustreerib soola strateegilist rolli varases Euroopa majanduses, mil soolakaevanduste kontroll võrdus poliitilise ja finantsvõimuga.

Arhitektuuriline meistriteos: Soolast katedraalid ja ainulaadne kaevandamistehnoloogia

Turda soolakaevandus kujutab endast tõelist Euroopa kaevandusarhitektuuri ja -inseneeria elavat muuseumi, säilitades oma algses asukohas mandril ainulaadseid seadmeid ja struktuure. Igal kaevandusel on omaette arhitektuuriline iseloom, peegeldades kaevandamistehnikate arengut sajandite jooksul.

Tereesia kaevandus, vanim külastatavatest, on kellukujuline kamber hiiglaslike mõõtmetega: 90 meetrit kõrgune, 87 meetrit läbimõõduga alusel ja 112 meetrit sügavune kaevanduse suudmest ahjuni. Põhjaseinal areneb muljetavaldav soolast juga, mis on tekkinud soolalahuse sadestumisest, mis voolab ülemistest galeriidest. Kamber keskel laieneb maa-alune soolase vee järv – soolsusega kaheksa korda suurem kui Aadria meri – sügavusega kuni 6–8 meetrit, mis katab umbes 80% ahju pinnast. Järve keskel täiendab sürrealistlikku maastikku soolajäägist moodustunud saar, mis on tekkinud pärast 1880. aastat (selle kambris kaevandamise lõpetamise aastat). Soolast stalaktiidid, mõned ulatudes 3 meetri pikkuseks, ja kristalsed õitsengud loovad erilise ilu maastiku, "valge põrgu", mis meenutab karstikoopaid, kuid on täielikult inimkäe looming.

Rudolfi kaevandus, avatud 1864 ja suletud 1932 (olles viimane kaevandus, kust Turdas soola kaevandati), on modernse trapetsikujulise profiiliga: 80 meetrit pikk, 50 meetrit lai, 42 meetrit sügav. Tema seintel on igal 13 "korrusel" ehk kaevandustasandil märgitud aastad, mil iga tase avati, pakkudes tehnoloogilise progressi visuaalset kronoloogiat. Siin asuvad keskaja ja tänapäeva kaevandusseadmed, Euroopas ainulaadsed: vintsi (gepel), rudimentaarne soolablokkide tõstemasin, mida käitas hobuste jõud, dateeritud 1881. aastast ja asendades väiksemat 1864. aasta seadet – ainus selline masin, mis on säilinud oma algses asukohas kõigist Rumeenia soolakaevandustest ja tõenäoliselt Euroopas. Samuti säilivad sepikoda ja soolaveski, eeltööstusliku tehnoloogia tunnistajad. Rudolfi kaevanduses asub ka "Rikaste trepp" (Keisrite trepp), filigraanne kuuselaastast trepp, soolakaevanduse vanim puitkonstruktsioon, millelt väidetavalt laskus keiser Franz Joseph ise; sellest ajast ei tohtinud ükski kaevur seda kasutada, olles reserveeritud aadlikele – sellest ka nimi.

Joosepi kaevandus (Joseph), avatud umbes 1740. aastal ja nimetatud keiser Joseph II (1741–1790) auks, on koonusekujuline kellukujuline kamber 112 meetri sügavuse ja 67 meetri läbimõõduga alusel. Tänu oma kujule ja kommunikatsioonide puudumisele teiste tähtsamate kaevanduspunktidega on sellel kambril tugev kaja, kõrged helid korduvad kuni 20 korda, sellest ka nimi "Kaja saal". Praegu saab Joosepi kaevandust imetleda ainult soola kaevandatud rõdudelt transpordigalerii tasandil, olles nende all 80 meetri sügavusel.

Ghizela kaevandus, avatud 1857 ja mõeldud sarnasena Rudolfi kaevandusega, jäi ainult ettevalmistustööde staadiumisse. 1992. aastal, soolakaevanduse taasavamisega raviks, kaheksanurkne saal laiendati ja muudeti Ravijaamaks, kasutades ideaalset soolamikrokliimat speleoteraapiaks. Selle kaevanduse maa-alune galerii moodustab geoloogilise reservatsiooni, turistidele keelatud ligipääsuga, asudes 15 meetrit Franz Josefi transpordigalerii kohal.

Soolakaevanduste avamise tehnika keskajal ja tänapäeval oli kunst omaette. Enne uue kaevanduse avamist tehti uurimispuuraugud; kui kuni 36 meetrini ei kohtutud soola, loobuti. Kaevandused kaevati ruudukujulise profiiliga, iga külg 2,8 meetrit, kuni 4 meetrit alla sterilse-soola kontakti, seejärel laiendati järk-järgult. Teostati "vundament" soola sisse uputatud palkidest, seejärel tugevdati kaevandus savi, aganate ja lambavilla seguga veekindluse tagamiseks, millele järgnesid puitpalgid. Seinad vooderdati pühvlinahaga, et takistada vee otsest kontakti soolaseintega. Kaevandus võttis koonilis-ogivaalse kuju ja kuulutati kaevandusvalmiks alles siis, kui soolaadministratsiooni ametnik, seistes soolamuhul keset kaevandust, ei saanud enam haamriga lagevõtit puudutada. Avamiskulud ületasid 5000 hõbefloriini.

Transformatsioon: Tööstuslikust kaevandusest Euroopa kultuurisihtkohaks

Pärast Teise maailmasõja lõppu läheb Turda soolakaevandus languse ja ootamatute transformatsioonide perioodi. Soola kaevandamine lõpeb lõplikult 1932. aastal, primitiivse tehnilise varustuse, madala tootlikkuse ja teiste Ardeal soolakaevanduste konkurentsi tõttu (eriti Ocna Mureș, mis võttis soola kaevandamise koordineerija rolli pärast 1840). Sõja ajal kasutati soolakaevandust linna elanikkonna õhurünnakuvarjendina ning aastatel 1948–1992 kasutati Franz Josefi galerii esimesi 500 meetrit juustulaona – ebatavaline, kuid struktuuride säilitamisele kaasa aidanud kasutus.

Turda soolakaevanduse taasavamine 1992. aastal turismi ja ravi eesmärgil tähistab uue ajastu algust. Maa-alune mikrokliima – konstantse temperatuuriga 10–12°C, niiskusega 75–80% ja optimaalse naatriumkloriidi aerosoolide kontsentratsiooniga – on tunnustatud kasulike mõjude poolest hingamisteede haigustele. Speleoteraapia (kreeka keeles "speleos" – koobas) ja haloteraapia (kreeka keeles "halos" – sool) praktiseeritakse siin, kuuludes Euroopa traditsiooni, mis ulatub 19. sajandisse, mil Saksa ja Austria arstid hakkasid ametlikult tunnustama soolaõhu terapeutilisi omadusi. Sarnased speleoteraapia keskused töötavad Poolas (Wieliczka, maa-aluse haiglaga Kopalnia Soli juures), Tšehhis (Ostrava), Saksamaal (Berchtesgaden), Ungaris (Tapolca) ja Sloveenias (Škocjanske jame), moodustades Euroopa maa-aluste ravijaamade võrgu.

Kuid Turda soolakaevanduse tõeline renessanss toimub aastatel 2008–2010, mil Euroopa Liidu finantstoetusel PHARE 2005 ESC programmi kaudu viiakse läbi ulatuslikud moderniseerimistööd umbes 6 miljoni euro (5 888 000 euro) väärtuses. Projekti, mida juhtis arhitekt Dumitru Iosif, osalusel arhitektid Marius Danciu, Cornelia Danciu ja Ioana-Olivia Danciu, muudab soolakaevanduse maailmatasemel turismikompleksiks. Avamine jaanuaris 2010 tähistab Turda soolakaevanduse sisenemist rahvusvahelisse turismiringlusse ning tunnustus ei jää tulemata: 2013. aastal paigutab Business Insider selle "25 maailma varjatud aarde hulka, mis väärivad teekonda", CNN nimetab selle maailma kõige ilusamaks maa-aluseks kohaks ning Michelin'i roheline giid annab kaks tähte – ainus Rumeenia soolakaevandus selle auastmega.

2010. aasta moderniseerimine oli tänapäevase disaini näide, mis on integreeritud ajaloolisse monumenti. Rudolfi kaevandusse paigaldati ultramodernne panoraamlift ja 20 meetri kõrgune panoraamratas – tõenäoliselt maailma ainus töötav maa-alune panoraamratas – mis pakub 360-kraadist vaadet trapetsikujulisele õõnsusele. Rajati 80–180 kohaga amfiteater (soojendatavate istmetega) kontsertideks ja etendusteks, spordiväljakud, bowling, minigolf, piljard, lauatennis ja laste mänguala. Tereesia kaevanduses varustati maa-alune järv kai ja aerupaadiga, võimaldades turistidel aerutada üleküllastunud soolastel vetel ainulaadses keskkonnas. Need rajatised, kuigi mõnede tööstuspärandi puristide poolt vastuolulised, on muutnud Turda soolakaevanduse Euroopa mudeliks tööstuspärandi ümberkujundamisel kultuurisihtkohaks, sarnaselt Saksamaal Zollvereinis (UNESCO maailmapärand), Londonis Tate Modernis või Manchesteri ja Birminghami tööstusmuuseumides rakendatud strateegiatele.

2012. aastal kuulutati Turda soolakaevandus Rumeenias "Aasta turismiprojektiks". 2015. aastal kanti soolakaevandus Cluj maakonna ajaloomälestiste nimekirja (kood LMI CJ-II-m-A-07801). Aastatel 2012–2014 ehitati 50 meetri pikkune ühendustunnel Tereesia ja Joosepi kaevanduse vahel, võimaldades Joosepi kaevanduse kaasamist turismiringlusesse.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Turda soolakaevandus on täis legende ja lugusid, mis annavad talle müütilise aura. Üks tuntumaid on legend, mille kohaselt kaevandati soola ainult vabadelt inimestelt, mitte orjadelt või süüdimõistetutelt – haruldus Euroopa kaevandusajaloos. Kaevurid palgati üheaastasteks perioodideks, alates 7. jaanuarist (Ristija päev), ja said aastapalka 12 floriini, pluss kogukondlikke kingitusi neljal suuremal pühal: veinivaat, härg ja 100 leiba. See töökorraldus meenutab keskaja gildisüsteemi Hansaliidu linnades või Saksa kaevanduskeskustes.

"Rikaste trepp" (nimetatud ka "Keisrite trepp") on müsteeriumisse mähitud. Legend räägib, et keiser Franz Joseph I ise olevat laskunud sellel kuuselaastast trepil soolakaevanduse külastuse ajal, ning sellest ajast ei tohtinud ükski kaevur seda kasutada, olles reserveeritud ainult aadlikele ja tähtsatele külalistele. Trepp, soolakaevanduse vanim puitkonstruktsioon, on filigraanse teostusega ja omab eelist olla vastupidav soolases keskkonnas, kuusepuit olles niiskusele mitteläbilaskev.

Soolaseinale tahutud altar Apellatsioonisaalis (Registreerimise kamber) kujutab endast ainulaadset vaimset elementi. Kaevurid, usklikud, raiusid soolaseina altari, kus igal hommikul soolakaevanduse preester pidas jumalateenistust, et kõik töölised oleksid sügavustes kaitstud. See religioosne praktika maa all meenutab soola raiutud kapelleid Wieliczkas (Poola), kus Ungari printsessist saanud kaevurite kaitsepühakuks saanud Püha Kingat austatakse, või maa-alust kirikut Hallstattis.

Üks ajalooline otsustav moment oli 1857. aastal Ghizela kaevanduse veotranspordigalerii kaevamise käigus vana tundmatu kaevandustöö avastamine – tõenäoliselt Rooma perioodi või varakeskaegne kaevandus. See avastus paljastas soola kaevandamise pidevuse Turdas kahe aastatuhande jooksul, sidudes Rooma ajastu Habsburgide ajastuga.

Mineraloogi jesuiidi Johann Fridvaldszky isiksus, kes 1767. aastal kirjeldas Turda kaevandusi kui "nii kuulsad, et neil pole peaaegu võrdset kogu idas", illustreerib soolakaevanduse Euroopa prestiiži juba 18. sajandil. Tema detailne kirjeldus kaevanduste ehitussüsteemist, suuremast ja vanemast soolakaevandusest, mis suleti 1762. aastal kokkuvarisemise ohu tõttu (tänane Durgău järv nr 2), ning hobustega käitatava vintsi kaevandamisprotseduuridest moodustab hindamatu väärtusega dokumendi Euroopa tehnikaajaloole.

Tööstuspärand ja tänapäevased Euroopa seosed

Turda soolakaevandus kuulub Euroopa Tööstuspärandi Marsruutide Võrku (ERIH – European Route of Industrial Heritage), algatusse, mis propageerib Euroopa tähtsamaid tööstuspärandi kohti, tunnustatud alates 2019. aastast Euroopa Nõukogu kultuurimarsruudiks. Selles võrgus asetub Turda soolakaevandus selliste kohtade kõrvale nagu Wieliczka ja Bochnia (Poola, UNESCO maailmapärand), Hallstatt (Austria, UNESCO maailmapärand), Zeche Zollverein (Saksamaa, UNESCO maailmapärand) või Belgia ja Suurbritannia söekaevandused.

Võrdlus teiste suurte Euroopa soolakaevandustega on valgustav. Kui Wieliczka hämmastab soolaskulptuuride, maa-aluste kapelite ja kunstigaleriidega (olles "kunstiteos", nagu külastajad seda kirjeldavad), ning Hallstatt oma vanusega (kaevandatud pronksiajast, soolas säilinud kaevurite muumiatega), siis Turda soolakaevandus eristub oma kambrite hiiglaslike mõõtmetega, ainulaadse kombinatsiooniga autentsest tööstuspärandist ja tänapäevastest turismirajatistest ning terapeutilise mikrokliimaga. Maa-alune panoraamratas, paadiga järv, amfiteater ja Rudolfi kaevanduse meelelahutusala ei oma võrdset teistes Euroopa soolakaevandustes, muutes külastuse multisensoorseks kogemuseks.

Speleoteraapia traditsioon Turda soolakaevanduses kuulub laiemasse Euroopa voolu. Saksamaal on Berchtesgadeni ja Bad Reichenhalli ravijaamad arendanud soolaaerosoolidele põhinevaid terviseprogramme juba 19. sajandist. Poolas ravib Wieliczka maa-alune haigla igal aastal tuhandeid hingamisteede haigustega patsiente. Tšehhis pakuvad Ostrava ja Kúpele Kyselka keskused speleoteraapia kuure. Ungaris kasutatakse Tapolca koobast (Tavas-barlang) bronhiaalastma raviks. Turda soolakaevandus, oma Ghizela ravijaamaga ja kõige puhtama õhuga (ainult 4–10 mikroobikeha kuupmeetri kohta mõnes piirkonnas), liitub selle Euroopa meditsiiniturismi ja heaoluringlusega, saades Maailma Terviseorganisatsiooni tunnustuse haloteraapia efektiivsusele.

Praktiline külastusjuhend ja tänapäeva turisti kogemus

Turda soolakaevanduse külastamine 2026. aastal pakub täielikku kogemust, mis ühendab ajaloolise avastamise, lõõgastumise ja seikluse. Soolakaevandus on avatud iga päev, esmaspäevast pühapäevani, kell 09:00–18:00 (viimane sisenemine kell 17:00), olles külastatav aastaringselt, olenemata aastaajast. Maa-alune temperatuur püsib konstantne 10–12 kraadi Celsiuse järgi ning niiskus on 75–80%, mis teeb hädavajalikuks soojad riided ja mugavad jalanõud, isegi suve keskel.

Ligipääs toimub kahe sissepääsu kaudu: peamine modernne sissepääs turismikeskusest Salina-Durgău (Aleea Durgău nr 7, GPS: 46.588833°N, 23.787632°E) ja vana sissepääs Franz Josefi galerii kaudu (Salinelor tänav nr 54B, Turda Nouă kvartal, GPS: 46.583742°N, 23.776267°E), viimane on ligipääsetav ka neuro-motoorsete puuetega inimestele. Turda kesklinnast pakub bussiliin 17 ühendust soolakaevandusega, kuigi madala sagedusega; saab tulla ka jalgsi (umbes 30 minutit) või taksoga. Soolakaevandus asub umbes 30 kilomeetri kaugusel Cluj-Napocast ja seda saab hõlpsasti kaasata ühepäevasesse ringreisesse ülikoolilinnast, koos Turda kuristikuga või Cluj ajaloolise kesklinnaga.

Sissepääsuhinnad 2026. aastaks on: täiskasvanutele 60 Rumeenia leu (RON) tööpäevadel ja 70–90 RON nädalavahetusel (sõltuvalt perioodist), ning pensionäridele, lastele, õpilastele ja üliõpilastele 35–40 RON tööpäevadel ja 40–59 RON nädalavahetusel. Alla 3-aastased lapsed saavad tasuta sisse. Organiseeritud grupid vähemalt 20 inimesega saavad tasuta giidi, eelneva broneerimisega. Piletid saab osta veebis ametliku platvormi salinaturda.eu kaudu, mis võimaldab vältida järjekordi, eriti suvehooajal ja pühade perioodil.

Külastusmarsruut algab Franz Josefi galeriist, 850 meetri pikkusest hobuserauakujulisest tunnelist, mis annab esimese mulje kaevandamistööde massiivsusest. Galerii mööda märgivad kivist plaadid ("pegs") iga 10 süle (fathoms) järel mõõtsid galeriide pikkust. Läbisõit galeriist paljastab peene kärgja karsti ja soola õitsengud, mis katavad seinu. Galerii lõpus jõuavad külastajad Joosepi kaevandusse ("Kaja saal"), kus nad saavad testida kamber ainulaadset akustikat soola kaevandatud rõdudelt. Järgneb Vintsi saal, mis mahutab 1881. aasta kaevandusmasinat, Euroopas ainulaadset, ja Registreerimise saal (Apellatsioonisaal) soola raiutud altariga ja Rikaste trepiga.

Laskumine Rudolfi kaevandusse toimub kas panoraamliftiga või 172 trepi (13 "korrust" märgitud kaevandamise aastatega) kaudu. Kaevanduse põhjas, 120 meetri sügavusel, toimub maa-aluse meelelahutusmaailm: 20 meetri kõrgune panoraamratas (8-minutiline sõit, lisatasu eest), amfiteater, spordiväljakud, bowling, minigolf, piljard ja lauatennis. Kõik need tegevused makstakse eraldi ja ainult sularahas (maa all ei ole pangaautomaati). Marsruudi viimane etapp on Tereesia kaevandus, oma maa-aluse järve, soolajuga, stalaktiitide ja kesksaarega. Siin saab rentida aerupaate (maksimaalselt 3 inimest paadi kohta) sõiduks üleküllastunud vetel, peaaegu müstilises vaikuses, mida katkestab ainult aerude kaja.

Neile, kes on huvitatud terapeutilisest komponendist, pakub Ghizela kaevanduse ravijaam speleoteraapia seansse, soovitatavaid krooniliste hingamisteede haiguste korral: bronhiaalastma, kroonilised bronhiidid, allergilised rinosinusiidid, hüpertroofilised riniidid. Kuur toimub eelistatavalt ajavahemikus 9:00–14:00, kestusega 14–18 päeva (7–10 päeva lastel), viibides Ghizela ravijaamas. Südamehaigustega inimesed sisenevad ainult arsti soovitusel ning alla 3-aastased lapsed vajavad arsti luba.

Tulevik: Joosepi kaevanduse laiendamine ja UNESCO projekt

Turda soolakaevandus seisab uue arenguaja lävel. 2026. aasta oktoobris esitlesid kohalikud võimud ametlikult ambitsioonikat laiendusprojekti, mida rahastatakse Euroopa fondidest Põhja-Lääne regionaalprogrammi 2021–2027 kaudu, väärtuses 126,72 miljonit leud (umbes 25–27 miljonit eurot). Rahastamisleping allkirjastati 26. mail 2025 ning rakendamisperiood on 56 kuud, eeldatava lõpetamisega 2029. aasta lõpus.

Projekt, mille pealkiri on "Turda soolakaevanduse turismiarendus Joosepi kaevanduse korrastamise ja ravibaasi moderniseerimise kaudu", näeb ette Joosepi kaevanduse ("Kaja saal") kaasamise turismiringlusesse umbes 10 000 ruutmeetri suurusel alal. Ehitatakse ühendustunnel Joosepi kaevanduse ja Tereesia kaevanduse vahel, neli panoraamlifti, rippsillad, maa-alune kino, spordiväljakud ja rahvusvahelistele standarditele vastav moderniseeritud ravi- ja kuurordibaas. Joosepi kaevandus, oma kellukujuga, 67 meetri läbimõõduga ja 115 meetri sügavusega, saab seeläbi "maa-aluseks linnaks", mis on pühendatud lõõgastumisele, spordile ja tervisele. Hinnanguliselt suurendab investeering külastajate arvu vähemalt 20% esimesel aastal pärast rakendamist ja kahekordistab soolakaevanduse vastuvõtuvõime.

Turda linnapea Cristian Matei on teatanud kavatsusest esitada kõik vajalikud uuringud, et Turda soolakaevandus siseneks UNESCO maailmapärandi nimekirja, staatuse, mille ta väärib oma ainulaadsuse, tööstuspärandi universaalse väärtuse ja Euroopa kultuurimälule antud panuse poolest. See ambitsioon asetab Turda soolakaevanduse suurte Euroopa tööstuspärandi kohtade hulka, koos Wieliczka (Poola), Hallstatt (Austria), Zollverein (Saksamaa) või Blaenavon (Wales), mis kõik on UNESCO maailmapärandi nimekirjas.

Kokkuvõte: Elav Euroopa pärand

Turda soolakaevandus on palju enam kui endine soolakaevandus, mis on muudetud maa-aluseks lõbustuspargiks. See on Euroopa ajaloo elav monument, kus 13,5 miljoni aasta vanused geoloogilised kihid kohtuvad tsivilisatsiooni ajalooliste kihtidega: Rooma insenerikunstist V Makedoonia leegionist, läbi Habsburgide dünastia ambitsioonide ja Austria tööstusrevolutsiooni, kuni tänapäeva Euroopa Liidu rahastatud turisminnovatsioonini. Iga kamber, iga galerii, iga oma kohal säilinud seade räägib Euroopast – kaubanduse, tehnika ja kultuuri Euroopast, Euroopast, kus sool – "valge kuld" – kujundas majandusi, rahastas sõdu ja impeeriumid ning lõi sidemeid rahvaste vahel.

Kultiveeritud Euroopa reisijale pakub Turda soolakaevanduse külastamine sügavat kogemust: laskumine 120 meetrit maa alla, ruumi, kus kunstlik valgus paljastab 90 meetri kõrguseid soolast katedraale, paadisõit soolajärvel kellukujulises kambris, tõus panoraamratta peale, et näha ülevalt kaevandamistööde hiiglaslikkust, ja terapeutilise õhu hingamine, mis on ravinud kaevurite ja turistide põlvkondi. See on kogemus, mis asetab Rumeenia ja Transilvaania Euroopa südamesse, näidates, et selle maailma nurgakese kultuuripärand on mandri ühise mälu lahutamatu osa. Turda soolakaevandus ei ole ainult maailma kõige ilusam maa-alune koht – see on elav Euroopa ajaloo õppetund, soola raiutud, tulevikku avatud.