Bâlea järv

Bâlea järv — Karpaatide teemantpeegel, müüdi ja Euroopa piiril

Riputatud 2034 meetri kõrgusel, Făgărași mägede südames asuvas liustikunõos, mis on miljonite aastate jooksul liustikud uuristanud, ei ole Bâlea järv lihtsalt järv. See on koht, kus kohtub mander iseendaga: siin kohtub Euroopa kvaternaari geoloogia vana Austria-Ungari alpikultuuriga, Külma sõja strateegiline ambitsioon muutub maailma kuulsamaks mägiteeks, ja järvejää muutub igal talvel Euroopa kõige lõunapoolsema jäähotelli tooraineks. 46 508 ruutmeetri suuruse, 360 meetri pikkuse ja maksimaalse 11,35 meetri sügavusega on Bâlea Făgărași suurim liustikujärv — massaaž, mida geograafid on õigustatult nimetanud "Transilvaania Alpideks" ja "Rumeenia katuseks", sest selle harjade vahel kerkivad Moldoveanu (2544 m) ja Negoiu (2535 m), riigi kaks kõrgeimat tippu, mida flankeerivad veel kuus tippu, mis ületavad 2500 meetrit. Ülevalt vaadates peegeldab järv taevast nagu väärismetallist kalliskivi, mis on sisse pressitud kivisse amfiteatrisse, ja selle ümber toimub üks Euroopa Kagu-Euroopa kõige tähelepanuväärsemaid liustikujärvede kontsentratsioone — Capra, Podragu, Podrăgel, Urlea, Avrig — jääajastu jäänused, mis modelleerisid Lõuna-Karpaate sama jõuga, millega skulptis Alpe, Tatrasid või Püreneesid.

Ajaloolised juured ja suured Euroopa seosed

Bâlea Euroopa lugu algab palju enne esimest onnikut või esimest maanteed. Vanim kirjalik teade nendest maadest pärineb umbes aastast 1700 ja kuulub dr G. Lindnerile, Sibiu loodushuvilisele arstile, kes esmakordselt dokumenteeris Bâlea nõo ja selle järve olemasolu. Kuid piirkonna tõeline "Euroopa avastamine" toimub umbes aastal 1750, kui kapten Jacob Zultner — Austria-Ungari monarhia armees ohvitser — saadeti Făgărași mägedesse ülesandega täpselt kaardistada Austria-Ungari impeeriumi piiri. Tema kartograafiline töö, mis toimus Maria Theresia reformide ja Austria valgustusajastu keskel, pani aluse selle piiriterritooriumi teaduslikule tundmisele Transilvaania ja Valahhia vahel.

Pöördepunkt aga tuleb 1880. aasta sügisel. 28. novembril võtab Sibius — Hermannstadtis, sakslaste linnas, mis oli täies arengus Austria-Ungari impeeriumi egiidi all — sündi Transilvaania Karpaatide Selts, saksa keeles Siebenbürgischer Karpatenverein, lühendatult SKV. Algatatud selliste isiksuste poolt nagu majandusteadlane ja ajakirjanik dr Carl Wolff, liitub selts otse Euroopa alpiklubide suurde traditsiooni: see järgib Briti Alpiklubi mudelit (asutatud 1857), Club Alpino Italiano mudelit (1863) ja eriti tugeva Deutscher und Österreichischer Alpenvereini mudelit, mis loodi aastatel 1869–1873 saksa maades ja Austrias. SKV-st saab seega üks vanimaid mägedes tegutsevaid seltsid maailmas, säilitades süstemaatilisi publikatsioonide ja kogemuste vahetusi enam kui saja sarnase seltsiga kogu Euroopas — Šveitsi Schweizerischer Alpenklubist ja Londoni Alpine Clubist kuni Poola Towarzystwo Tatrzańskieni ja Ungari Magyar Turista Egyesületini. 2010. aastal saab SKV esimeseks Rumeenia seltsiks, kes on Euroopa Ramblerite Assotsiatsiooni (ERA) liige, ja tänapäeval hoiab ta aktiivseid partnerlussuhteid Deutscher Alpenvereiniga ja mägedeseltsidega kogu Karpaatide ahelikust — Serbia, Poola, Slovakkia, Tšehhi, Austria — võrgustikus, mis illustreerib, kuidas mäed on alati olnud Euroopa ühine territoorium.

SKV roll Bâlea saatusele oli otsustav. Selts ehitas esimesed märgistatud rajad, andis välja kaarte ja reisijuhte (esimene Sibiu ja selle ümbruse juht ilmus juba 1884. aastal), korraldas esmakordselt suve- ja talveascensione ning ehitas 1904. aastal esimese onniku Bâlea järve ääres — lihtsa kivist ehitise, millel oli üks ruum, pidulikult avatud 29. augustil 1905 poolsaarel, mis ulatub vette. Kui Suur sõda puhkes 1914. aastal, jäid Făgărași mägedes viiest olemasolevast onnikust alles vaid kaks — Bâlea ja Negoiu oma — selle koha vastupidavuse vaikne tunnistus. 1932. aastal kuulutati Bâlea järv ja umbes 4,7 hektari suurune ala selle ümber teaduslikuks looduskaitsealaks, staatuse, mida piirkond laiendab tänapäeval tohutu Natura 2000 ala "Făgărași mäed" (ROSCI0122) raames, Euroopa looduspärandi osa.

Teine suur ajalooline peatükk, ekstremaalse inseneritöö oma, kuulub kommunistlikule ajastule ja Külmale sõjale. Pärast Nõukogude invasiooni Tšehhoslovakkiasse 1968. aasta augustis otsustas Nicolae Ceaușescu — Rumeenia Sotsialistliku Vabariigi juht — ehitada strateegilise sõjalise tee, mis läbiks Făgărași harja ja tagaks vägede kiire liikumise NSV Liidu invasiooni korral. Nii sünnib Transfăgărășan (DN7C), ehitatud aastatel 1970–1974, peamiselt sõjaväe pioneeride poolt, tohutu inim- ja rahalise kuluga: umbes kuus miljonit kilogrammi dünamiiti, üle 830 silla, 27 viadukti ja viis tunnelit, mille hulgas on Capra–Bâlea tunnel — oma 884 meetriga Rumeenia pikim maanteetunnel viieks kümnendiks, puuritud 1972. aastal läbi rohkem kui 41 000 kuupmeetri kivi 20 tonni dünamiidiga. Tee, ametlikult avatud 20. septembril 1974 (asfalteerimine jätkus kuni 1980. aastani), tõuseb kuni 2042 meetrini, läbib Bâlea nõo ja laskub lõunapoolsel küljel Valahhiasse, ühendades kahte ajaloolist provintsi — Transilvaaniat ja Munteniat — mis olid sajandeid eraldatud mägede harjaga. Kuigi ajaloolased on nimetanud projekti "Ceaușescu hulluseks" ("Ceaușescu's Folly"), andis kogu maailm talle teises mõttes õiguse: 2009. aastal filmis Briti meeskond Top Gear Transfăgărășanil ja Jeremy Clarkson kuulutas selle tee "maailma parimaks teeks" ("the best road in the world"), troonilt tõugates kuulsat Stelvio mäekuru Itaalias. Tänapäeval võõrustab marsruut igal aastal Sibiu Cycling Touri ja 22-kilomeetrist etappi Bâleani peetakse jalgratturite poolt samaväärseks Tour de France'i "hors catégorie" tõusudega.

Looduslik meistriteos ja jää elav pärand

Bâlea järv on eelkõige looduse meistriteos — liustikuringi järv, mis moodustus kvaternaaris kadunud liustiku keele poolt tuhandeid aastaid tagasi, nõos, mida ümbritsevad teravad harjad ja kitsad kuristikud nagu Fereastra Zmeilor. Koos teiste massaaži järvedega — Capra, Podragu, Podrăgel, Avrig, Urlea, Buda, Iezer — moodustab see haruldase tihedusega liustikusüsteemi, võrreldava Alpide või Tatrate omaga, ja Făgărași sajandivanused pöögimetsad lisati 2017. aastal prestiižikasse UNESCO maailmapärandi nimekirja, seeriasse "Karpaatide ja teiste Euroopa piirkondade ürg- ja sajandivanused pöögimetsad". Piirkonna floora ja fauna — mägikits, pruunkaru, murakas, mägi kotkas, edelweiss ja mägipajunite vaibad — teevad Bâleast Euroopa tasandil tunnustatud bioloogilise mitmekesisuse pühamu, kus ilmajaam ja päästepost valvavad kümnete aastate jooksul matkajate ohutuse üle.

Kuid Bâlea on ka koht, kus inimene õppis rääkima jää keelt. Alates 2005–2006. aasta talvest sünnib järve kaldal igal aastal jäähotell — esimene Rumeenias ja kogu Kagu-Euroopas, ametlikult avatud 1. veebruaril 2006. Ehitatud iglu kujul umbes 2000 jääplokist, mis on otse Bâlea järvest välja lõigatud (iga plokk on üle 40 sentimeetri paksune ja 50–60 kilogrammi), pakub hotell 16 kohta temaatilistes tubades, millest igaüks on pühendatud ühele jääst skulptitud tähtkujule. Sisemperatuur püsib konstantne vahemikus −2 kuni +2 kraadi Celsiuse järgi ja jäävoodid on kaetud põhjapõtrade nahkadega ja soojade magamiskottidega. Ameerika väljaanne Fodor's Travel lisas hotelli Euroopa kümne kõige ilusama jäähotelli hulka, kolmandale kohale, Soome Kakslauttaneni ja Šveitsi Iglu-Dorf Gstaadi järel — tunnustus, mis asetab Bâlea maailma talveturismi kaardile, koos Rootsi Jukkasjärvi Icehoteliga, Kanada Hôtel de Glace'iga või Jaapani jäähotellidega.

Hotelli kõrval, alates 2006–2007. aasta talvest, ehitavad anonüümsed jäämeistrid ka Jääkirikut — esimest sellist kogu Kagu-Euroopas. Ehitatud vana Mălâncravi kindluskiriku (Sibiu maakond, UNESCO monument) mudeli ja arhitektuuri järgi, on sellel umbes 4–6 meetri kõrgus, 14 meetri pikkus ja 7 meetri laius; altar on kaunistatud jääst reljeefskulptuuridega ning mööbel, ristid ja ikoonid on kõik jääst ja lumest tehtud. Kirik pühitseti 12 preestri poolt moodustatud oikumeenilise sinodiga — õigeusklikud, evangeelsed, kreeka-katoliiklased ja roomakatoliiklased — haruldase kristliku ühtsuse žestis, ja igal aastal peetakse siin laulatusi ja ristimisi, olenemata usust. Kompleksi täiendab Ice Bar (alates 2009), kus jooke serveeritakse jääst nikerdatud klaasides, ja Ice Restaurant, kõik need efemeersed ehitised püstitatakse igal talvel, jaanuari ja märtsi vahel, ja sulavad siis tagasi järvevetesse, kust nad võeti.

Suvel, kui jää taandub, muutub järv kanuumatkade maaks, ja talvel, kui see täielikult jäätub, muutub selle pind looduslikuks uisuväljakuks, hokiväljakuks ja curlinguväljakuks. Ja kogu selle aja jooksul jääb Bâlea järve onnik — 1904. aasta esimese SKV onniku järeltulija — oma poolsaarele, vaikne tunnistaja enam kui sajandi mägiajaloost, pakkudes peavarju matkajatele, kes suunduvad Făgărași harjale. Mitte kaugel, umbes 13 kilomeetrit põhja pool, paiskub Bâlea juga — "Bâlea möirg" — Bâlea jõe veed 60–68 meetri kõrguselt, riigi suurim astmeline juga, kivide ja vahu dekoratsioonis, mis täiendab maastiku suursugusust.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Koha kollektiivses mälus elab karjase Balea legend, viie poja väikseim, kes oli Făgărași jalamil elava vaese lese viiest pojast. Kuigi ema ärgitas teda endale elatist leidma, kordas Balea, et saatus saadab talle pruudi. Ühel päeval, olles karjas, kohtas ta karu, mille ta vapralt eemale peletas — ja tema vapruse kuuldus jõudis ühe keisri õukonda, kes kutsus ta oma teenistusse ja tegi temast aja jooksul oma vägede kapteniks. Kuid tema süda jäi koju, lammaste ja mägede juurde. Kui keiser koos oma viie tütrega püüdis teda kinni hoida, oli esimene, kes püüdis teda võluda, vanim tütar: vana koleda naise kujul, kes otsis ravimtaimi, võeti Balea poolt ööseks vastu ja hommikul ilmus ta kogu oma ilus. Armastusest haaratuna võttis Balea ta naiseks ja pulmapreparaadid algasid. Kuid ühel hilisel kevadel puhkes kohutav lumetorm ja Balea, kartes oma pruuti kaotada, varjus temaga mägedesse. Torm aga võttis nad mõlemad ja paiskas nad mäe jalamil asuvasse järve, leides seal oma lõpu. Liigutatud nende traagilisest saatusest, andsid inimesed järvele karjase nime: Bâlea.

Legendist kaugemal kannab Bâlea ka reaalsete isiksuste mälestust, kes on selle saatust märkinud. Dr G. Lindner, piirkonna esimene dokumenteeritud "avastaja" umbes aastal 1700, ja kapten Jacob Zultner, Habsburgide piiri kartograaf umbes aastal 1750, avasid tee; SKV asutajad, nagu dr Carl Wolff, muutsid selle organiseeritud Euroopa turismi territooriumiks; ja 1970–1974. aastate insenerid ja pioneerid sundisid mäge asfaltile alla andma. Eriline koht kuulub Ceaușescu perekonna kohalolekule: järve äärde ehitati Paltinu onnik, villa, mis oli reserveeritud diktaatorile ja tema perekonnale, tänapäeval kolme tärni hotell — sümbol kontrastist kommunistliku režiimi austeruse ja juhtkonna eraelu luksuse vahel.

Kuid Bâlea ajalool on ka tume külg, mida ei tohi unustada. Pühapäeval, 17. aprillil 1977, varises järvele kuiv lumelaviin, röövides 23 elu — 16–20 õpilast ja õpetajat Sibiu Saksa Koolist nr 1 (tänane Samuel von Brukenthali Riiklik Kolledž), kes olid suusalaagris õpetajate Richard Schulleri, Sigrid Avrami ja Anneliese Frischi juhendamisel. See oli Rumeenia ajaloo kõige raskem mäetragöödia: laviini lööklaine läbis järve ja purustas Paltinu onniku aknad, mis asus poole kilomeetri kaugusel, ja tolle aja press vaikis Partei surve all. Päästeoperatsioonid, mida koordineeris Liviu Miu, Sibiu päästeteenistuse juhi asetäitja, kestsid üheksa tundi ja 23 ohvri kehad toodi köisteega alla Bâlea joale. Brukenthali kolledži mälestustahvel hoiab selle aprilli mälu elus, meenutades, et mägi, kui ilus ta ka poleks, nõuab austust ja tundmist.

Praktiline külastusjuhend ja tänapäeva turisti kogemus

Bâleasse jõudmine on ise Euroopa kogemus. Järv asub umbes 77 kilomeetrit Sibiust — endisest 2007. aasta Euroopa kultuuripealinnast —, 68 kilomeetrit Făgărașist ja 85 kilomeetrit Curtea de Argeșist, endisest Valahhia vürstlikust õukonnast. Soojal hooajal — 2026. aastal avati Transfăgărășani mägiosa 12. juunil, päevase programmiga 07:00–21:00, ja see võib uuesti sulgeda alates 20. oktoobrist, sõltuvalt ilmastikutingimustest — saab autoga otse järveni, läbides ühe mandri kõige tähelepanuväärsema marsruudi, looklevaid teid, mis näivad kaduvat pilvedesse ("pilvede tee"), viie tunneli ja hingemattev vaade liustikunõole. Soovitatav keskmine kiirus on umbes 40 km/h ja iga looklus pakub panoraami, mis on võitnud televisioonimeeskondade tähelepanu kogu maailmast.

Ülejäänud aastal — sügisest varake suveni — on tee kõrgemas osas autoliiklusele suletud ja Bâleasse pääseb ainult Bâlea juga – Bâlea järv köisteega. Seade, mis pandi tööle 1975. aastal, tõuseb 3700 meetrit trossi, 1234 meetri kõrguselt (jaama juures Bâlea joal) kuni 2034 meetrini, umbes 15-minutilises sõidus okasmetsade ja jäätunud jugade kohal. 2026. hooaja hinnad on umbes 80 leii täiskasvanutele ja 40 leii lastele (edasi-tagasi) ning programm varieerub aastaaja järgi, olles tugevalt mõjutatud ilmastikutingimustest — tugev tuul võib ajutiselt peatada töötamise. Soovitatakse saabuda algusjaama enne kella 09:00 nädalavahetustel, et vältida ummikuid, ja kontrollida ilmaprognoosi, sest üle 2000 meetri võivad tingimused muutuda minutitega. Bâlea järvel ega Bâlea joal pole sularahaautomaate ja parkimine köistee alguses on tasuline.

Üleval olles avastab külastaja maastiku, mis muutub drastiliselt aastaajaga. Suvel paljastab järv sügavsinised veed, milles peegeldub Făgărași hari, ja kaldad õitsevad mägipajunitega ja edelweissidega; saab rentida paate kanuumatkadeks ja SKV märgistatud rajad — mõned neist märgistatud juba 19. sajandil — viivad Negoiule, Moldoveanule või naaberjärvedele. Sügisel põlevad pöögimetsad vasevärvides ja varane lumi riietab harjad hõbedasse surisse. Talvel järv jäätub täielikult ja selle pinnale rajatakse uisuväljakud, hokiväljakud ja curlinguväljakud; looduslikud suusarajad, mille laskumine on umbes 10 kilomeetrit Bâlea joani, meelitavad alpiniste ja off-piste suusatajaid kogu Euroopast. Temperatuurid võivad langeda kuni −25 või −30 kraadi Celsiuse järgi ja lumekiht püsib sageli juunini, pakkudes märkimisväärseid kevadise suusatamise tingimusi.

Majutuseks pakub Bâlea valikut, mis peegeldab koha ajalugu: Bâlea järve onnik, mille juured on 1904. aastal, võõrustab turiste tubades, kust avaneb otsevaade järvele; Paltinu onnik — endine Ceaușescu villa — toimib kolme tärni hotellina; ja täiskülma hooajal, jaanuari ja märtsi vahel, ilmub ja kaob nagu võluväel Jäähotell — tubadega 440 leii/öö eest kahekohalises toas ja 660 leii/öö eest suuremas iglus, hinnad, mis sisaldavad ainulaadset kogemust magada jäävoodil, −2 kraadi juures, iglu sinise võlvi all, mis on ehitatud järve enda veest. Hotelli kõrval avab Jääkirik oma jääuksed kõigi konfessioonide usklikele ja Ice Bar pakub kokteile samast efemeersest materjalist nikerdatud klaasides. Toitu saab onnikute restoranides, kus transilvaania köök — mõjutatud piirkonna sakslaste, rumeenlaste ja ungarlaste traditsioonidest — pakub maitsvaid toite, alates triipesupist ja hautisest kuni uluki- ja mägiforelliroogadeni.

Kultiveeritud Euroopa reisija jaoks tähendab Bâlea külastus enamat kui puhkusefotot. See tähendab läbida, sõna otseses mõttes, tee, mis oli Külma sõja strateegiline unistus ja ühe rahva titaanlik pingutus; see tähendab astuda Kesk-Euroopa esimeste alpinistide jälgedesse, 1880. aastal Sibius asutatud seltsi liikmete jälgedesse, Austria-Ungari impeeriumi südames; see tähendab mõelda liustikumaisikule, mis on modelleeritud samade geoloogiliste ajastute poolt, mis lõid Alpid, ja avastada, et ümbritsevad pöögimetsad kuuluvad UNESCO maailmapärandisse; see tähendab magada vähemalt ühe öö jäälossis, mis asetab Rumeenia Euroopa talveturismi eliiti, koos Soome, Šveitsi ja Rootsiga; ja see tähendab, võib-olla kõige enam, tunda mäe vaikust 2034 meetri kõrgusel, seal, kus taevas tundub nii lähedal, et seda saab käega puudutada. Bâlea järv on lõppkokkuvõttes koht, kus kogu Euroopa — oma impeeriumide ja piiride ajalooga, oma alpikultuuri ja teadusliku traditsiooniga, oma kõrguste vallutamise unistustega ja oma vaikusevajadusega — kohtub iseendaga, vee ja jää peeglis "Rumeenia katuse" jalamil.