Prejmeri kindluskirik

Usu kindlus Euroopa äärel

Umbes viisteist kilomeetrit Brașovist kirdes, seal kus maantee, mis laskub Valahhiasse (DN 10, endine Euroopa maantee E 574), ületab Bârsei maakonda, Oltu jõe ääres, kerkib üks Euroopa keskaja muljetmavaldavamaid saavutusi: Prejmeri kindluskirik, mida vanad elanikud tundsid Tartlau nime all ja ungarlased Prázsmárina. See on Kagu-Euroopa suurim kindluskirik ja ajaloolaste ühise arvamuse järgi Euroopa mandri idaosa kõige paremini säilinud ja tugevaim keskaegne kirik-linnus. 1999. aastal kanti ansambel UNESCO maailmapärandi nimistusse, osana "Transilvaania kindluskirikutega külade" laiendusest, ning roheline Michelin'i giid andis sellele kolm tärni — maksimaalse auastme, "mis õigustab üksi reisi", ainus eesmärk Rumeenias, mida nii austati. Euroopa reisija jaoks ei ole Prejmer lihtsalt arhitektuuriline kurioosum, vaid tema enda ajaloo oluline peatükk: koht, kus viie sajandi jooksul maapiirkonna kogukond kaitses kivi kivilt üht kristluse väravat Türgi maailma vastu.

Ajaloolised juured ja suured Euroopa seosed

Kreeka Bütsantsi ristist teutooni rüütliteni

Lugu algab umbes 1211. aastal, kui Ungari kuningas András II — sama monarh Árpádi dünastiast, kes 1222. aastal väljastas Ungari vanima "põhiseaduse" Kuldbulla, ja kes 1224. aastal kinnitas Andráanumi diplomaga Transilvaania saksidele antud privileegid — mainib dokumendis, mis on adresseeritud teutooni rüütlitele, Târlungi jõe nime ja annab neile õigused suurele territooriumile Bârsei maakonnas, mida saksa kolonistid kutsusid Burzenlandiks. Teutooni rüütlid — sama sõjaline ordu, mis samal ajastul ehitas oma riiki Preisimaal, Marienburgi linnusega (Malbork, tänapäeval Poolas, ja see on samuti UNESCO monument) — alustavad 1218. aastal Pühale Ristile pühendatud kiriku ehitamist. Nende arhitektuuriline uuendus on hämmastav: kreeka risti kujuline plaan, kuuetahuliste apsiididega, plaanitüüp, mis on laenatud Bütsantsi traditsioonist ja Jeruusalemma kirikute arhitektuurist, Transilvaanias leitav vaid siin, väheste paralleelidega Saksamaa kirdeosas. Kirik ehitati 12. sajandi romaani basiilika alusel, vanema slaavi päritolu asula kohale, mida kutsuti Daakiaks.

1225. aastal ajab András II teutoonid välja, kartes nende iseseisvuspüüdlusi, ja 1240. aastal lähevad kuningas Béla IV annetuse kaudu kirik ja valdused Kärza (Kerz) tsistertslaste kloostrile valdusse, mille mungad viivad ehituse lõpule.

Tsistertslased, Burgundia gootika ja Euroopa sugulus

Tsistertslaste ordu, sündinud Cîteaux's Burgundias, Prantsusmaal, oli 13. sajandi Euroopas varajase gootika suur kandja. Kärza mungad tutvustasid Transilvaanias selle "burgundia gootika", ja Prejmeri kirik on stiililt sugulane Kärza kloostri kirikuga ja Brașovi Püha Bartolomeuse kirikuga, mõlemad ehitatud 13. sajandi keskel — kunstiajaloolased dateerivad Prejmeri selle sajandi teise kolmandiku. Kiriku ümber arenes Transilvaania sakside idapoolseim asula, kolonistid, keda Ungari kuningad olid toonud alates 12. sajandist, tulnud Flandriast, Moselle'i orust ja Reini orust, saksa koloniseerimise suur liikumine ida poole (Ostsiedlung). Prejmeri kirik seisab seega Euroopa traditsioonide ristteel: Bütsantsi kujuline plaan, tsistertslaste prantsuse gootika, sakside saksa meisterlikkus — ühes hoones Euroopa keskaja materiaalne kaart.

Sigismund Luxembourgist ja kristluse piir

Pärast laastavat mongooli invasiooni 1241–1242 — mis pühkis ka Brașovi (Keresd, Corona), pärast ungarlaste suurt lüüasaamist Mohi juures — ja eriti pärast esimest suurt Türgi sissetungi 1421. aastal, tulnud Buzău kuru kaudu, sai Prejmeri strateegiline roll selgeks: see oli esimene asula, mis võttis vastu armeed, mis tungisid Transilvaaniasse. Kuningas Sigismund Luxembourgist — Ungari kuningas, Böömi kuningas, tulevane Püha Rooma keisri, Türgi-vastase ristisõja korraldaja, mis lõppes Nicopolise katastroofiga 1396. aastal, Konstanzi kirikukogu rajaja — andis käsu ehitada kaitsesüsteem Bârsei maakonnas. Euroopa kontekst oli suletud Euroopa, Türgi ekspansiooni surve all pärast Konstantinoopoli langemist 1453. aastal: Ungari, Poola ja Rumeenia vürstiriikide kristlikud kuningriigid toimisid puhverriikidena. 1395. aastal allkirjastas Sigismund Brașovis liidulepingu Valahhi vürsti Mircea Vana vastu Porti vastu. Ja alates 1427. aastast ehitati Prejmeri kiriku ümber suured müürid. Siin asuv kindlus kuulub seega samasse Euroopa loosse nagu Ungari piirikindlused (Eger, Szigetvár), nagu ka Habsburgi sõjaline mark või ristisõdlaste linnused Levantis — kristluse piir, mida seekord kaitsesid talupojad.

Arhitektuuriline meistriteos ja kunstipärand

Püha Risti kirik ja 1450. aasta altar

Pühale Ristile pühendatud pühakoda ehitati tsentraalsele kreeka risti kujulisele plaanile, mille võrdsed harud laienevad ümber kaheksanurkse torniga ülekattuva ruudu — ainulaadne kontseptsioon Transilvaanias, inspireeritud Jeruusalemma kirikutest ja suguluses Reini oru hilisgootikaga. Sajandite jooksul läbis hoone suuri muutusi: 1461. aastal ehitati harude ristumiskoha kohale kellatorn (vanema ja väiksema, lääneharu ees asuva torni asemele), ja aastatel 1512–1515 lisati kaks ebavõrdset külglöövi ja pikendati kesklöövi, muutes algset plaani. Sisemus on sober, peenelt ribitatud võlvidega, ilma freskode jälgedeta. Kiriku kunstiline aare on polüptiline (triptiline) altar, dateeritud umbes 1450. aastasse — vanim altar Transilvaanias ja üks vanimaid Rumeenias. Teema on Issanda kannatused: keskmises paneelis Ristilöömine, neli korda suurem kui teised paneelid, üle poole pinnast kullatud; tiibadel, maalitud mõlemal küljel ja kahel registril, stseenid nagu jalgade pesemine, Viimne õhtusöök, Piitsutamine, Kaiafa kohtumõistmine, Naiste nutt, Matusesse panemine, Ülestõusmine ja Mironossad. Kujud on lihtsad, vähendatud olemuseni, peaaegu staatilised; punased, asetatud kuldsele taustale, omavad erilist sära. Autor, tundmatu, on spetsialistide arvates koolitatud Viini maalikunsti koolis — Doonau kunst epoodist, mil Viin oli Habsburgide maailma kunstiline pealinn. Pärast 16. sajandi reformatsiooni — Brașov oli üks Transilvaania luterliku reformatsiooni keskustest, kus Johannes Honterus trükkis esimesi raamatuid — kogukond võttis vastu Augsburgi usutunnistuse, ja kirikust sai evangeelne-luterlik.

Talupoegade kindlus: piiri sõjaline inseneritöö

Kindlustis on keskaegse sõjalise inseneritöö meistriteos. Kiriku ümber ehitati peaaegu ringikujuline müür, läbimõõduga umbes 72 meetrit, 3–4 meetri paksuste (mõnes kohas kuni 5 meetrit) ja 10–12 meetri kõrguste müüridega, tugevdatud nelja hobuserauakujulise bastioniga (millest kaks on säilinud), viie torniga, zwingeriga ja 18 meetri laiuse ning 2–4 meetri sügava kaitsekraaviga, veega täidetud — süsteem, mis on võrreldav Baieri ja Austria veekindlustega (Wasserburgen) või Făgărași kindluse kraaviga. Müüri siseküljel, kolmel-neljal tasandil, paiknevad 272 kambrit — igal küla perekonnal oli oma määratud kamber —, kasutatud rahuajal laoruumidena ja sõjaajal varjupaigana; keldrikambrid hoidsid teraviljavarusid umbes kuueks kuuks, ja ansambel võis mahutada umbes 1600 külaelanikku. Kambrite kohal kulgeb umbes 800 meetri pikkune ja ülaosas kuni 4 meetri laiune valvekäik (Wehrgang), kaetud kaheviilulise katusega ja läbitud arvukatest laskeavadest ja valamisavadest (mehikoolid). Sisenemine kindlusesse toimub 30 meetri pikkuse võlvitud tunneli kaudu, kaitstud herse (libisev puidust, rauaga tugevdatud võre) ja massiivsete tammeväravatega, külgedelt barbakaniga. Seinte fikseeritud tuleavade seas oli ka ebatavaline lahinguseade: kuulus "Surma orel" (Todesorgel) — paks laud, pöörlev ümber rauast telje, kandes mõlemal küljel viit lasketoru; seni kui üks seeria oli tühjendatud, teist laeti, ja kiire pööramisega sai uuesti tulistada. Keskaegne "kuulipilduja", sugulane Lääne-Euroopa mitmetoruliste püssidega (ribauldechini), mõeldud paanika ja raskete kaotuste tekitamiseks vaenlase leeris; tänapäeval saab külastaja näha ja käega pöörata selle ainulaadse mehhanismi koopiat. Prejmeri ansambel kuulub Euroopa maapiirkonna kindluskirikute perekonda — Böömi hussiitide kindluskirikutest (Tábor) valdenside kindluskirikuteni Piemontes orgudes (Angrogna, Chanforan) ja Wehrkirchenideni Frankimaal, Baieris ja Austrias — suurim ja täielikum neist, selle mandrilise nähtuse idapoolseim eelpost.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Viiskümmend piiramist ja üks vallutus

13. ja 17. sajandi vahel ründasid ja hävitasid Prejmeri küla enam kui viiskümmend korda — mongoolid, tatarlased, türklased (1421., 1432., 1438., 1508. aasta rünnakud, tatari invasioon 1658. aastal), ungarlased, kasakad ja mägede ning moldova vürstid — kuid kirik-kindlus vallutati tegelikult ainult ühe korra, 1611. aastal, Transilvaania vürsti Gabriel Báthory poolt. 17. sajandi tormilised sajandid jätsid sügavaid jälgi: pärast Guruslău (Brașov) lahingut 1600. aastal põletasid keiser Ferdinandi Habsburgide väed, Török Bálinti ja Majláth Istváni juhtimisel, sakside piirkonnad; Mihai Vapral oli mõnda aega varem oma laagri Prázsmári juures seadnud, ja hiljem läbis samu maid Imre Thököly, viimane suur Habsburgide-vastane vürst, sultani toetusel. 18. sajandil ehitati küla ümber teine kaitseliin, viie väravaga, ja suur tulekahju 23. veebruaril 1767 hävitas 200 elamut. Ja siiski kindlus püsis — kivist kroonika piirikogukonna vastupidavusest. Kohalik traditsioon räägib ka tunnelist, mis oleks ühendanud kirikut müüri välisküljega, seni täielikult lahendamata müsteerium.

Thomas Tartleri kroonika ja Prejmeri mälu

Kõige väärtuslikum kirjalik tunnistus Prejmeri ajaloost on "Tartlauer Chronic" — kogukonna kroonika, mille 1750. aastal koostas evangeelne pastor Thomas Tartler (1700–1770), sündinud Brașovis; osa sellest ajaloost tõlkis rumeenia keelde preester Ioan Ludu. Tartleri lehekülgedelt ärkavad ellu piiramised ja katsumused, mida piirkond läbis. Samuti Prejmeris sündis saksa kirjanik Erwin Neustädter (1897–1992). 20. sajandil restaureeriti ansambel aastatel 1962–1970, arhitekt Mariana Angelescu ja insener Alexandru Dobriceanu koordineerimisel, arheoloogiliste uuringutega Radu Heiteli juhtimisel — aja iroonia, et restaureerimist rahastas Ceaușescu ateistlik režiim, mis filmis samal ajal müüris ka mõned kaadrid filmist "Kolme pitseriga piits" (1977). 1916. aastal, täies maailmasõjas, konfiskeeriti kolm kella sulatamiseks; 1923. aastal asendati need Apoldas, Tüüringis valatud kelladega — saksa kaja, mis kõlab tänaseni Bârsei maakonna kohal. Alates 1990. aastast töötab vanas 1793. aasta maksumajas, mis ehitati sissepääsugalerii kohale, muuseum — sakside etnograafiline muuseum — taastatud klassiruumiga ja originaalmööbliga saksa talutoaga.

Protestantlikust reformatsioonist sakside väljarändamiseni

Saksa kogukond, kes oli sajandeid kindluse valvur — Transilvaania keskaja privileegitud "saksa rahvus", kõrvuti ungari aadli ja sekuiidega — oli 16. sajandil omaks võtnud luterliku usu. Pärast 1989. aastat emigreerus enamik saksid Saksamaale; 2009. aastal oli Tartlau evangeelses koguduses registreeritud vaid umbes 125 inimest. Tänapäeval hoiab kindlust elus külastajad Rumeeniast ja kogu maailmast, samuti saksa fondatsioonid nagu Stiftung Kirchenburgen, mis säilitavad selle kogukonna mälu — Euroopa pärand, mis kuulub nüüd kõigile.

UNESCO, maailmatunnustus ja koht Euroopa mälus

1993. aastal kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja Biertani kindluskirik — endine luterlike saksa piiskoppide residents aastatel 1572–1867; 1999. aastal laiendati objekti veel kuue külaga — Prejmer, Câlnic, Dârjiu, Saschiz, Valea Viilor ja Viscri — nimetuse all "Transilvaania kindluskirikutega külad". Transilvaania säilitab üle 150 hästi säilinud kindluskiriku umbes 300-st, mis ehitati 13. ja 16. sajandi vahel — üks mandri tihedamaid keskaegseid maapiirkonna kindlustusi. Prejmer on selles võrgustikus tugevaim ja täielikumaim lüli. Roheline Michelin'i giid andis sellele kolm tärni — maksimaalse auastme, "mis õigustab üksi reisi" — ainus eesmärk Rumeenias, mida nii austati. Euroopa reisija jaoks on Prejmer osa tema enda tsivilisatsioonist: koht, kus läänelik ladina lään (Cîteaux, Reini org, Teutooni ordu), Bütsants (kreeka risti kujuline plaan), saksa koloniseerimine Ida-Euroopas, reformatsioon ja Türgi piir kohtuvad kivis.

Praktiline külastusjuhend ja tänapäeva reisija kogemus

Programm, piletid ja juurdepääs

Suvehooajal (1. aprill – 15. oktoober) on kindlus avatud esmaspäevast laupäevani kell 09:00–17:30 (viimane sisenemine) ja pühapäeval kell 11:00–17:30; sissepääsupilet maksab umbes 20 leud, võimalusega osta veebis (soovitatav on kontrollida programmi ja värskeid hindu monumendi ametlikul veebilehel enne külastust). Juurdepääs toimub DN 10 / E 574 kaudu, umbes 15 kilomeetrit Brașovist kirdes (20–25 minutit autoga), bussiga 520 Brașovi bussijaamast (umbes 30 minutit) või rongiga Brașov – Sfântu Gheorghe – Târgu Secuiesci magistraalil. Planeerige külastuseks 60–90 minutit.

Mida näha samm-sammult

Loomulik marsruut algab 30-meetrise sissepääsutunneliga, herse ja barbakaniga, siis ronige puidust trepist mööda müüri kambreid — toiduvarude ruumid, taastatud klassiruum, saksa talutuba etnograafilises muuseumis — kuni valvekäigule umbes 10 meetri kõrgusel, laskeavade ja valamisavade vahel, Wehrgangi kaheviilulise katuse all; siin asub ka "surma oreli" koopia, mida saate käega pöörata. Seejärel laskuge kirikusse: kreeka risti kujuline plaan, ribitatud võlvid, 1450. aasta triptiline altar kullatud Ristilöömise keskel, 1461. aasta kellatorn, orel, pingid ja Apoldas valatud kellad. Väljas vaadake ülevalt ovaalne müür, hobuserauakujulised bastionid ja veega kraav. Külastus on reis läbi kaheksa sajandi — 12. sajandi romaani basiilikast luterlikku kirikuni, teutoonide ristist sakside varjupaik-kambriteni.

Bârsei maakonna südames: täiendavad marsruudid

Ühendage külastus Hărmani kindluskirikuga, vaid 5 kilomeetri kaugusel (tunnistatud 1240. aastal, kunagi vallutamata, kabelis säilinud 15. sajandi seinamaalidega), Brașovi ajaloolise keskuse (Must kirik, Raekoja väljak), Râșnovi kindlusega, Brani lossiga ja edasi Viscri külaga — rahvusvaheliselt reklaamitud saksa küla, oma kindluskiriku ja kuningas Charles III-ga seotud majaga — või Făgărași kindlusega, ühe vähese Euroopa kindlusega, mida ümbritseb veekraav ja mida kohalike sõnul kunagi ei vallutatud piiramisega. Prejmer on värav tervele keskaegsele maastikule: Lõuna-Transilvaania kultuurmaastikule, mille UNESCO tunnustas kogu inimkonna pärandiks — ja mille iga Euroopa reisija peaks vähemalt korra läbima, palveränduri sammudega ja pilguga, mis on suunatud, läbi müüride, horisondile, kus viissada aastat tagasi nähti Karpaatide jalamil vaenlase telke.