Peleși loss

Peleși loss: Rumeenia krooni ehe ja Euroopa romantismi meistriteos Karpaatide südames

Üleval Sinaia linna kohal, seal kus Peleși jõe kiired veed laskuvad Bucegi massiivist Karpaatides, kerkib üks 19. sajandi Euroopa kõige köitvamaid ehitisi: Peleși loss. Vaadelduna oma terrassidelt, mis on kaunistatud Carrara marmorist kujukeste ja purskkaevudega, tundub loss nagu saksa muinasjutust pärit struktuurina, kivist ja nikerdatud puidust ehitis, mis ühendab gooti torne, renessansiaegseid lodžasid ja puitpitsidega kaunistatud fassaade, Alpide väärilises maastikus, mis meenutab Šveitsi või Baierit. Euroopa reisija jaoks ei ole Peleș mitte ainult Rumeenia teine enimkülastatav ajaloomälestis Brani lossi järel, vaid tõeline sild Euroopa tsivilisatsioonide vahel: siin andis Hohenzollern-Sigmaringeni Saksa dünastia Rumeeniale tema esimese kaasaegse kuninga Carol I, kes püstitas aastatel 1873–1914 residentsi, mis oli samaaegselt esimene täielikult elektrifitseeritud loss Euroopas, tehnilise modernsuse laboratoorium ja avaldus noore kuningriigi kuulumisest Euroopa kontinendi keiserlike õukondade suurde perekonda. Üle 160 toaga, mis on kaunistatud stiilides, mis varieeruvad Saksa renessansist Hispaania-Mauri barokini, juugendstiilist Alpide romantismist, ja üle 60 000 kultuuripärandi esemega — El Greco, Tiziani, Rembrandti, Rubensi või Gustav Klimti allkirjastatud maalid, üle 4000 Euroopa ja Idamaade relva ja rüüd, Münchenist pärit vitraažid, Viini, Hamburgi ja Mainzi mööbel — on Peleși loss sisuliselt Euroopa muuseum, mis on säilitatud Karpaatide südames ja antud maailmale kui osa universaalsest kultuuripärandist.

Ajaloolised juured: Saksa vürstist Rumeenia kuningriigini ja Euroopa suurriikiden suurte impeeriumideni

Peleși lossi lugu algab palju enne tema esimest kivi. 1866. aastal, pärast seda kui Euroopa suurriigid — Napoleoni III Prantsusmaa, tsaaride Venemaa ja Preisimaa kuningriik — olid Pariisi konventsiooni järel otsustanud tunnustada Rumeenia vürstiriikide ühendamist võõra vürsti all, valisid Rumeenia poliitilised eliidid oma valitsejaks noore printsi Karl von Hohenzollern-Sigmaringeni, Preisimaa armees ohvitseri ja kuningas Wilhelm I Preisimaa kauge sugulase. Ta saabus Rumeeniasse 1866. aasta mais, läbis riigi ja jäi sügavalt muljet Prahova oru maalilisest ilust. Ta naasis sinna tagasi 1866. aasta augustis ja maastik jäi tema hinge. Kui ta 1872. aastal ostis Podul Neagului juures — asula, mis sai 1874. aastal samuti tema algatusel nimeks Sinaia — umbes 1000 tiiu suuruse maa-ala Peleși jõe kaldal, ei ostnud ta mitte ainult maad, vaid asutas dünastilise unistuse. Carol I sai Rumeenia kuningaks 1881. aastal, pärast täieliku iseseisvuse väljakuulutamist ja riigi muutmist kuningriigiks, ja Peleșist sai dünastia suveresidents, mis pidi abielude ja liitude kaudu siduma Rumeenia kuningliku perekonna Euroopa kõige kuulsamate troonidega: Caroli ema Josephine Badenist kuulus Badeni maja katoliikusse harusse; tema abikaasa Elisabeta Wiedist oli Saksa printsess; tema miniia Maria oli Edinburghi hertsogi Alfredi ja Venemaa suurvürstinna Maria Aleksandrovna tütar, seega Suurbritannia kuninganna Victoria ja tsaar Aleksander II lapselaps. Seega, kui Edinburghi printsess Maria abiellus 29. detsembril 1892 Sinaias troonipärija prints Ferdinandiga, kohtusid Sinaias mitte ainult kaks saatust, vaid kaks maailma kõige võimsamat dünastiat: Sachsen-Coburg-Gotha ja Hohenzollern, Suurbritannia ja Venemaa, Rumeenia kuningliku perekonna keskel.

Ehituse Euroopa kontekst on sama tihe. Rumeenia oli just väljunud Iseseisvussõjast (1877–1878) — kus prints Carol juhtis isiklikult Rumeenia vägesid koos Vene vägedega Plevnas, Plevna vallutati 1877. aasta novembris — ja Berliini leping 1878. aastal tunnustas riigi täielikku iseseisvust. Kuninga jaoks, kelle troon toetus liidule Keskriikidega, Saksamaa ja Austria-Ungariga, oli loomulik, et tema residents kannaks Saksa arhitektuuri jälge. Ja liidu lepingud — 1883. aasta liiduleping Rumeenia, Saksamaa ja Austria-Ungari vahel — pidi uuendatama just Peleși lossis, 1892. ja uuesti 1896. aastal, Austria-Ungari keisri Franz Joseph I ametliku visiidi kontekstis, kõige olulisem riigivisiit, mis Sinaias kunagi vastu võetud. Üheks päevaks, 1896. aasta augustis, said Karpaadid tunnistajaks kahe Euroopa vanima impeeriumi kohtumisele: Habsburgide impeerium, mis ulatus Alpide juurest Galiitsiasse ja Bukoviinasse, ja noor Rumeenia kuningriik, tema liitlane "tsiviliseeritud Euroopa" idapiiril Osmanite impeeriumi ja Vene ekspansiooni vastu. See visiit määras 1906. aastal Keiserlikku korterit Pelešis, mis valmistati ette vana keisri teiseks tulekuks Caroli 40-aastase valitsemisaja tähistamisel — visiit, mis kahjuks ei toimunud.

Ehitus ise algas 1873. aastal ja seda märkis ühe valitseja ambitsioon, keda oli võimatu rahuldada. Esimene kutsutud arhitekt, Viini Polütehnikumi professor Wilhelm von Doderer, esitles kuningale kolm projekti, mis olid inspireeritud Loire'i oru Prantsuse renessansilossidest ja Viini Ringstrasse ehitistest — samad mudelid, mis olid muljet avaldanud Kesk-Euroopa monarhidele, Loire'ist Viinini. Carol I lükkas kõik kolm 1876. aastal tagasi, pidades neid originaalsuse puudumiseks ja liiga kulukaks. Dodereri koha võttis sakslane Johannes Schultz, algselt tema assistent ehitusplatsil, pärit Lembergist (tänane Lviv), kes pakkus tagasihoidlikumat, kuid järsule maastikule ja eelarvele paremini sobivat lahendust. Nurgakivi pandi 10./22. augustil 1875 piduliku tseremoonia käigus, mille all maeti kümneid 20-leise kuldmünte — esimesed Rumeenia mündid Caroli portreega — koos kahe klaas- ja pliitorusse suletud pärgamendiga. Hoone avati ametlikult 7. oktoobril 1883, kuid tööd jätkusid etappide kaupa kuni 1914. aastani: Prantsuse arhitekt Émile André Lecomte du Noüy, kuulsa Eugène Viollet-le-Duci õpilane, teostas 1890. aastal Mauri saali; Tšehhi arhitekt Karel Liman võttis koordineerimise üle alates 1893./1896. aastast, püstitades 66 meetri kõrguse kesktorni, lõpetades 1911. aastal Au saali ja ehitades samal valdusalal Pelișori lossi (1899–1902) troonipärija Ferdinandile ja Mariale, samuti Foișori, kuninga endise jahilossi. Aastatel 1908–1911, Limani ja Baieri Ludwigi II nõuniku, sama kuninga, kes oli püstitanud hullumeelse Neuschwansteini, plaanide järgi, valmisid Relvasaalid ja Firenze saali kaunistus. 1911.–1914. aastal kaunistati terrass Rooma keisrite büstidega ja kaguarasse tiiba kavandas Limani ja Viini dekoraatori Bernhard Ludiwigi poolt Nõukogu saali. Kogu valduse kogumaksumus, arvutatuna tolleaegselt, ulatus umbes 16 miljoni kuldliini, mis tänapäeval võrdub üle 120 miljoni euroga — kolossaalne summa uue riigi jaoks, mis rääkis kuninga ambitsioonist kinnitada Rumeenia Euroopa kultuuri- ja tehnikaeliiti.

Arhitektuuriline meistriteos: Dialoog Euroopa suurte stiilidega

Väliselt vaadelduna on Peleși loss 19. sajandi Euroopa arhitektuuri ajaloo õppetund, ehitis, kus Saksa romantism ja historism — sama vool, mis andis elu Neuschwansteinile Baieris, Miramarele Triestes ja Reini lossid — kohtuvad Itaalia, Prantsuse, Šveitsi ja Idamaade mõjutustega. Valdav stiil on Saksa uusrenessanss, mille Carol I valis tahtlikult, et meenutada oma päritolu Hohenzollern-Sigmaringeni dünastiast, kuid fassaadid on täis teravate metallist nooltega gooti torne, nikerdatud balustraadidega rõdusid, avatud lodžasid ja seitse Itaalia uusrenessanslikku terrassi, mis on kaunistatud kujukeste, sammaste ja purskkaevudega. Sisemine õu näitab Saksi mõjutusi, fachwerk-stiilis fassaadide ja käsitsi maalitud allegooriliste freskodega, meenutades Põhja-Euroopa Alpide arhitektuuri. 66 meetri kõrgune kesktorn on nähtav kümnete kilomeetrite kauguselt ja oli omal ajal modernsuse märk veel metsikus maastikus. Kogu ansambel — Peleș, Pelișor, Foișor, Valvekorpuse, Majandushoone, Kuninglikud tallid, Elektrijaam ja Šipoti villa — moodustab kuningliku valduse, mis ulatub sadadele hektaritele, ümbritsetud pöökide ja kuuskede metsadega, Euroopa maastikuarhitektide poolt kujundatud aedadega, sealhulgas purskkaev, mille 1894. aastal valmistas Pietro Axerio Firenze marmorist.

Mis aga eristab Peleši igast teistest Euroopa lossidest, on tema sisemus: 160 toa (mõned allikad näitavad 168) universum, kus iga tuba on kavandatud "reisina" teise tsivilisatsiooni või ajastusse, tõeline antoloogia kosmopoliitse õukonna kunstilistest maitsetest. Au saal, peamine vastuvõturuum, muljet avaldab oma kahekordse kõrguse, pähklipuidust nikerdatud basreljeefide ja kujukeste vooderdiste ning elektriliselt või käsitsi juhitava klaasist laega — tehniline uuendus, mis lubas kuninga külalistel imetleda selget taevast suveõhtutel, üllatuselement, mis on vääriline Euroopa kõige rafineeritumatest salongidest. Mauri saal, Prantsuse arhitekti Lecomte du Noüy teos, on Hispaania-Mauri stiilis ehe, inspireeritud Granada Alhambrast: kullatud araabesk-stukatuurid, geomeetrilised mosaiigid, hobuserauakujulised nišid ja Carrara marmorist sisemine purskkaev, koopia Kairo tükist, samas kui mööbel toodi Damaskusest ja Kairost — Osmanite impeeriumi ja Euroopa Idamaade-fascinatsiooni meenutus. Firenze saal ehk Suur salong taastab Itaalia renessansipalee atmosfääri: teest puidust nikerdatud ja kullatud laekassett, kaks suurt Murano klaasist kandelabrit, marmorist põrand ja Medici perekonna ja Veneetsia doogide portreed, meenutades Vahemere Euroopa dünastilisi sidemeid. Nõukogu saal meenutab hämmastavalt ühte Luzerni raekoja saali Šveitsis — viide Šveitsi demokraatiale ja kainusele riigiasjade otsustamiseks mõeldud ruumis. Türgi salongis on Türgi ja Pärsia messingist vaaside kogu ning kuninglik magamistuba on valgustatud Böömi kristallist kandelabriga. Kuninglik raamatukogu, haruldaste köidetega raamatud nahkse köites ja kullatud tähtedega, peidab salajase ukse riiuli taga, mille kaudu sai kuningas liikuda diskreetselt oma eraapartmentidesse, ja akende vitraažid kujutavad Sigmaringeni ja Hohenzollerni losse Saksamaal — dünastia sünnipaika. Kontserdisaal peidab 1621. aastal Antwerpenis valmistatud klavessiini ja Riegeri orelit, ning lossi teater, 60 iste ja kuningliku loožiga, kaunistati Gustav Klimti, Viini secessiooni meistri, eskiiside järgi.

Lossi kogud on rikkusega, mis konkureerib Euroopa suurte muuseumide omadega. Kuninglik pildigalerii sisaldab originaalteoseid, mille on allkirjastanud El Greco, Zurbarán, Murillo, Velázquez, Tizian, Tintoretto, Rembrandt, Rubens, Van Dyck, Carpaccio, Raffael, Bruegel, Correggio, Tiepolo, Jacques-Louis David, samuti Gustav ja Ernst Klimti töid — üks Kesk- ja Ida-Euroopa kõige rafineeritumaid kogusid, mille kogus kokku Carol I, suur kunstihuviline, ja mida jätkasid tema järglased. Relvasaalid, sisustatud aastatel 1903–1911, peidavad üle 4000 Euroopa ja Idamaade eset 14.–17. sajandist — rüüd, kiivrid, mõõgad, mõõgad, ambud, püssid — tuntud töökodade märkidega nagu Solingen, Toledo, Saint-Étienne, Lazzaro Lazzarini või Peter Danner, ja absoluutne täht on täielik hobuse ja ratsaniku Maximilian-tüüpi rüü, mis kaalub umbes 80–100 kg, ainulaadne Rumeenias. Kogu sai alguse kahest tuumast: Idamaade relvad, mille noor prints Carol ostis 23-aastaselt oma 1862. aasta Alžeeria reisil, ja relvad, mille ta päris oma isalt, prints Karl Anton von Hohenzollernilt, Hohenzollerni dünastia viimaselt suveräänselt printsilt, Saksamaal asuva Hohenzollerni lossi arsenalisest. Viini ekspert Julius Ernst Scheurer sai ülesandeks koguda täiendada ostudega oksjonitelt ja era-kogudest kogu Euroopas. Kokku peidab loss üle 60 000 kultuuripärandi eset: maale, skulptuure, ajastu mööblit Mainzi, Müncheni, Viini ja Hamburgi töökodadest, seinavaipu, Idamaade vaipu, hõbeesemeid, portselane, Müncheni Zettleri töökodades valmistatud vitraaže, haruldasi raamatuid ja käsikirju. Testamendiga annetas Carol I kogu kogu Rumeenia rahvale — haruldase aadli žest, mis muutis Peleși nii rahvuslikuks kui Euroopa aardeseks.

Tehnoloogiliselt oli loss Euroopa avangardis. Lisaks sellele, et ta oli esimene täielikult elektrifitseeritud loss mandril — omades oma elektrijaama, mis ehitati Peleși jõe kaldale, üht Euroopa esimestest hüdroelektrijaamadest, paigaldatud 1884. aastal ja laiendatud 1897. aastal — kasutas Peleš juba 1883. aastast keskkütet, mille paigaldas Poola leiutaja Franciszek Rychnowski, kes sai selle töö eest kuningas Carol I-lt kuldse teenetemärgi I klassi, keskset tolmuimejat, sisemist lifti ja Au saali liigutatavat lage. Prantsuse ajakirjandus nimetas teda "kõige kaasaegsemaks lossiks Euroopas oma asutaja ajal". Ehitusmaterjalid olid suures osas Rumeenia päritolu — kruus Prahova jõest, kivi Piatra Arsă massiivist, puit Prahova oru metsadest, ehitusplatsil põletatud tellis — samas kui tööjõud oli kosmopoliitne: itaalia müürsepad, saksa ja ungari puusepad, albaanlased ja kreeklased karjääris, türklased telliste põletamisel, rumeenlased terrassidel.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid: Loss kui Euroopa ajaloo tunnistaja

Peleși loss kannab oma kivides mälestust isiklikust tragöödiast, mis andis talle nime. Carol I ja Elisabeta Wiedil oli ainult üks tütar, Maria — hellitatud Măriuca — sündinud 1870. aastal, kes suri 1874. aasta aprillis, vaid kolme-nelja-aastaselt, sarlakite poolt maha löödud. Palaviku deliiriumis olevat laps olevat öelnud oma isale: "Tahan minna Sinaiasse, juua vett Peleșist". Leinav Carol I muutis selle viimase soovi isiklikuks impulsiks: ta ristis uue lossi oma tütre lemmikjõe nime järgi ja Sinaia residentsi ehitamine sai austuseks kadunud lapse mälestusele. Legendi järgi nägi kuningas lossi püstitamises "oma dünastia, rahvusdünastia hälli" — ja tõesti, 1893. aastal sündis Pelešis tulevane kuningas Carol II, dünastia esimene monarh, kes sündis Rumeenia pinnal, ja esimene, kes ristiti õigeusu rituudi järgi. 1921. aastal sündis Foișoris, külgnevas residentsis, kuningas Mihai I, Rumeenia viimane suverään.

Teine isiksus, kes märkis lossi saatust, oli kuninganna Elisabeta, Caroli abikaasa, tuntud kirjandusmaailmas pseudonüümi Carmen Sylva all. Luuletaja, proosakirjanik ja memuarist, avaldas ta värsse ja jutte mitmes Euroopa keeles ning lõi Pelešis tõelise kultuurisalongi, võttes vastu kirjanikke, muusikuid ja kunstnikke kogu Euroopast. Lossi legendid — mõned põimunud Hohenzollerni dünastia "Valge Daami" (Weiße Frau) traditsiooniga, Saksa dünastiaga seotud vaim, mis kuulutas õnnetusi — põimuvad kuninganna mälestusega, kes armastas veeta oma öid lugedes ja kirjutades oma korterites, valgetes kleitides, romantilise melanhoolia atmosfääris. Kuninganna Maria, tema miniia, kuninganna Victoria ja tsaar Aleksander II lapselaps, oli samuti "kunstnikust kuninganna": maalikunstnik, luuletaja, moelooja ja "Noorte Kunstnike" liikumise, Rumeenia debüteerivate kunstnike liikumise, patroon. Tema jaoks ja Ferdinandile ehitas Carol I Pelișori (1899–1902), intiimsema lossi juugendstiilis, ainsa omataolise Rumeenias, Kuldse magamistoa ja Kuldse salongiga, mööbliga, mille kavandas kuninganna ise, ja käsikirjalise, pärgamendile maalitud käsikirjaga, mille Maria andis Ferdinandile 1906. aastal. Pärast kuninganna Maria surma 18. juulil 1938 pandi tema süda, muljetavaldava tseremoonia järel, Pelișori Kuldsesse salongi, Rumeenia ja Suurbritannia lippude all, kus see jääb tänaseni.

Euroopa ajaloo pöördepunktid otsustati selle lossi seinte vahel. 3. augustil 1914 toimus Nõukogu saalis — sarnaselt Luzerni raekoja omaga — Krooninõukogu, mille kutsus kokku kuningas Carol I, et otsustada Rumeenia sisenemine Esimesse maailmasõtta, mis oli puhkenud vaid mõni päev varem, Sarajevo atentaadiga ja Saksamaa sõjakuulutusega Prantsusmaale. Kuigi Carol I, ustav Keskriikide liidule — Saksamaa, Austria-Ungari ja Osmanite impeerium — toetas kohest sisenemist sõtta, hääletas nõukogu ülekaaluka enamushäälega neutraalsuse poolt, ainult Petre P. Carp toetas kuninga seisukohta. Nõukogu laual olid välja pandud liidulepingud, sealhulgas see, mis uuendati Pelešis 1896. aastal Franz Josephi kohalolekul. Rumeenia pidi sõtta astuma alles 27. augustil 1916, Antandi poolel, Cotroceni Krooninõukogul. Samuti Pelešis toimus 1925. aasta Krooninõukogu ja 1931. aasta juulis toimus siin Rumeenia ajaloo viimane kuninglik pulm: printsess Ileana ja ertshertsog Anton von Habsburg-Lorraine'i abielu — liit, mis sidus sümboolselt noore Rumeenia kuningriigi Euroopa vanima keiserliku dünastiaga, Habsburgide dünastiaga.

Pärast Caroli surma 27. septembril 1914 — mis toimus just lossis, mida ta nii väga armastas — võttis Peleș vastu kuninga matuse ja jäi kuninglikuks suveresidentsiks kuni kuningas Mihai I sunnitud troonist loobumiseni 30. detsembril 1947. 1948. aastal natsionaliseerisid kommunistid valduse ja 1953. aastal avati loss riigimuuseumina. Aastatel 1975–1990 keelas Nicolae Ceaușescu avaliku juurdepääsu, muutes valduse rangelt valve all olevaks protokollitsooniks; räägitakse, et muuseumitöötajad hirmutasid Ceaușescusid, jutustades, et lossi sees olevat inimesele ohtlik seen, tegelikult oli tegemist seenega, mis ründas niiskuse tõttu puittalasid. Pärast 1989. aasta detsembri revolutsiooni integreeriti Peleš ja Pelișor taas turismiringlusesse. 2007. aasta veebruaris, pärast viieaastaseid läbirääkimisi, tagastati omand Kuninglikule Perekonnale — ühele vähestest kommunistliku režiimi poolt konfiskeeritud varade tagastamistest — loss jäi siiski riigimuuseumiks, mida haldab Kultuuriministeerium, kuninglik perekond rentis seda riigile. Kuningas Mihai I naasis Pelešisse 2008. aasta juunis ja elas seal kuni oma surmani 5. detsembril 2017. 10. mail 2016, Iseseisvuspäeva ja dünastia 150. aastapäeva tähistamise puhul, lehvitas printsess Pärandipärija Margareta isiklik lipp esimest korda pärast peaaegu 70 aastat lossi kõrgeima masti otsas.

Praktiline külastusjuhend: Tänase turisti kogemus

Peleși loss asub umbes 1,5 kilomeetrit Sinaia kesklinnast loodes, umbes 800–1000 meetri kõrgusel, Peleși tänaval nr 2, Prahova maakonnas. Sinaiasse pääseb rongiga Bukarestist (Põhja-raudteejaamast) umbes pooleteise tunniga, teekond läbi Prahova oru on ise maaliline kogemus, mööda ajaloolist marsruuti, mis ühendab pealinna Transilvaaniaga, möödudes Brani lossist ja keskaegsest Brașovi linnast. Autoga jõuab Bukarestist DN1/E60 mööda umbes kahe tunniga ja Sinaia raudteejaamast saab üles kas taksoga või jalgsi, läbi linna pargi, umbes 15–40 minuti pikkusel jalutuskäigul, olenevalt tempos.

2026. aasta külastusprogramm on kolmapäevast pühapäevani, esmaspäev ja teisipäev on suletud konservatsiooniks: kolmapäeval 10:00–17:00 ja neljapäevast pühapäevani 09:15–17:00. Sisenemine toimub ajastatud intervallidel — kolmapäev: 10:00–12:45, 12:45–14:30, 14:30–16:00; neljapäev–pühapäev: 09:15–11:00, 11:00–12:45, 12:45–14:30, 14:30–16:00 — viimased piletid müüakse 15:45 ja viimane sisenemine 16:00. Tähelepanu: ajavahemikul 2. november – 1. detsember 2026 on Peleși loss suletud üldpuhastuseks ja ennetavaks konservatsiooniks (ja Pelișor 28. septembrist 3. novembrini 2026). Alates 3. detsembrist 2025 ostetakse pileteid ainult veebis, platvormil bilete.peles.ro, või kahe monumendi läheduses asuvatest SelfPay iseteenindusmaksejaamadest — enam ei ole inimoperaatoriga kassasid. Piletid on nimelised ja kehtivad konkreetsele ajavahemikule; neid ei saa ümber planeerida ega tagastada ning sisenemine toimub saabumise järjekorras, mille jaoks pilet osteti. Erakordse pärandi kaitsmiseks on päevane mahutavus piiratud 2000 külastajaga Peleși lossile ja 1500 Pelișorile, mis teeb broneerimise mõni päev — või isegi nädal — ette absoluutselt vajalikuks suvehooajal ja nädalavahetustel.

Külastustariifid peegeldavad marsruudivalikuid. Põhiturniir, mis sisaldab lossi korrust — Au saali oma liikuva laega, Mauri saali, Türgi salongi, Relvasaali ja Firenze saali — maksab 50 RON täiskasvanutele, 25 RON pensionäridele ja 12,5 RON lastele, õpilastele ja üliõpilastele (isikutunnistusega), Euro <26 kaardi omanikud saavad sama vähendatud tariifi 12,5 RON. Ekskursioon, mis sisaldab korrust ja esimest korrust — kus asuvad Kuninglik raamatukogu salajase uksega, Keiserlik korter, Kontserdisaal ja Klimti kaunistatud teater — maksab 100 RON täiskasvanutele, 50 RON pensionäridele ja 25 RON õpilastele ja üliõpilastele, ning täielik ekskursioon, mis lisab ka teise korruse, maksab 150 RON, vastavalt 75 RON ja 37,5 RON. Alla 7-aastastel lastel on tasuta sissepääs ja alla 18-aastased õpilased saavad koolivaheaegadel tasuta sissepääsu. Giidid on hinna sees, saadaval on ekskursioonid rumeenia keeles — kolmapäeval kella 10:30–15:30 ja neljapäevast pühapäevani 09:45–15:15 — samuti võõrkeeltes. Soovitatav külastuse kestus on 1,5–2 tundi. Sissepääsul antakse külastajatele ühekordsed sussikatted 19. sajandi originaalsete puitpõrandate kaitseks; mugavad ja lamedad jalanõud on tungivalt soovitatavad ning temperatuurid sees jäävad jahedaks isegi suvel, arvestades umbes 1000 meetri kõrgust. Isiklikuks otstarbeks fotografeerimine on lubatud väljas ja siseruumides, järgides muuseumi reegleid; statiivide kasutamine on keelatud.

Vaid umbes 300 meetri kaugusel Pelešist, samal kuninglikul valdusalal, asub Pelișori loss — "Väike Peleș" — kuningas Ferdinandi ja kuninganna Maria intiimne residents, ainulaadsete juugendstiilis interjööridega Rumeenias, Kuldse magamistoa ja Kuldse salongiga, kus puhkab kuninganna Maria süda. Pelișoril on eraldi pilet ja programm (sama ajakava: kolmapäev–pühapäev, esmaspäev ja teisipäev suletud) ning kahe lossi kombinatsioon annab täieliku pildi Rumeenia õukonnaelust ja ajastu kunstilistest maitsetest, mis sidusid Bukaresti Londoni, Viini ja Pariisiga. Läheduses asub ka Sinaia klooster, mille asutas kuninglik perekond 17. sajandil, nii et terve päev saab pühendada Prahova oru kuninglikule pärandile.

Peleși loss jääb, üle 140 aasta pärast avamisest, selleks, mis ta Euroopa jaoks alati oli: koht, kus Saksa, Itaalia, Prantsuse, Šveitsi ja Idamaade ajalugu põimuvad ühte ehitisse, kus Rumeenia esimene kuningas unistas tuua tuleviku mägede südamesse, ja igas toas, igas detailis — alates nurgakivi alla maetud kuldmüntidest kuni taevasse avaneva klaaslaeni — jutustab riigist, mis oskas end juba algusest peale kinnitada Euroopa rahvaste suure perekonna osana. Tänasele reisijale ei ole Peleși külastus mitte lihtsalt ekskursioon ilusasse lossi, vaid kohtumine Euroopa enda ühise mäluga.