Dimitrie Gusti Rahvusküla Muuseum (Village Museum)

Köitev sissejuhatus ja universaalne väärtus

Herăstrău järve kaldal, Bukaresti südames, laieneb terve küla – mitte dekoratsioon, mitte rekonstruktsioon, vaid autentne maapiirkond, mis on tükk-tükilt Rumeenia küladest lahti võetud ja pealinnas taaselustatud. Dimitrie Gusti Rahvusküla Muuseum on peaaegu üheksa kümnendit pärast asutamist üks Euroopa vanemaid ja prestiižikamaid vabaõhumuuseume, tõeline "küla-muuseum", mis mahutab enam kui 120 etnograafilist kompleksi ja enam kui 340 rahvaarhitektuuri monumenti, mis on laiali umbes 14 hektaril. Euroopa reisijale kujutab see koht avatud akent Kagu-Euroopa maapiirkonna tsivilisatsioonile, ruumi, kus kohtuvad rumeenia traditsioonid saksa, sekeli, lipoveeni või juudi vähemuste omadega kultuuridialoogis, mis peegeldab keerukat ajalugu ruumis, mis asub Osmanite impeeriumi, Habsburgide monarhia ja slaavi maailma piiril.

Selle muuseumi universaalne väärtus seisneb täpselt tema absoluutses autentsuses: iga maja, iga puidust kirik, iga tuuleveski või tehniline seade on originaal, mis on oma päritolukülast lahti võetud ja hoolikalt järve kaldale uuesti kokku pandud, eriti kohalikest kogukondadest toodud meistrite juhendamisel. See lähenemine, mis oli revolutsiooniline 1936. aasta jaoks, asetab Bukaresti institutsiooni ainulaadsesse positsiooni Euroopa kultuurimaastikul, koos Stockholmi Skanseni pioneeriga või Norra Bygdøy muuseumiga, kuid erilise spetsiifikaga – terve rahva esitamine kõigi oma ajalooliste provintside ja kõigi oma etniliste kihtidega elavas ja hingavas sünteesis.

Ajaloolised juured ja suured Euroopa seosed

Rumeenia vabaõhumuuseumi idee juured ulatuvad tagasi 19. sajandi teise poolde, kui kogu Euroopa tundis enneolematut huvi rahvaarhitektuuri ja rahvuslike "juurte" vastu, täies romantismi ja rahvuslike identiteetide ülesehitamise ajastul. 1867. aastal Pariisi maailmanäitusel pakkus Alexandru Odobescu rumeenia rahvaarhitektuuri monumentide esitamist, olles sellega ees kogu Euroopa suunast. Hiljem, teadlane Alexandru Tzigara-Samurcaș eksponeeris 1909. aastal Bukaresti etnoloogiamuuseumis esimest täielikku talumaja, mis oli toodud Gorji piirkonnast, avades tee "autentse talumajapidamise" kontseptsioonile.

1930. aastate Euroopa kontekst oli tähistatud vaid kahe vabaõhumuuseumi olemasoluga mandril: Stockholmi Skansen, mille asutas 1891. aastal rootsi filoloog ja folklorist Artur Hazelius, saades kiiresti mudeliks kogu Põhja-Euroopale, ja Lillehammeri Bygdøy muuseum Norras. Rumeenias töötas juba alates 1929. aastast Transilvaania etnoloogiamuuseum Cluji Hoia pargis, regionaalse spetsiifikaga, mille asutas professor Romulus Vuia. Selles kitsas maastikus tähendas Bukaresti Küla Muuseumi ilmumine 1936. aastal Euroopa ulatusega panust, olles maailma neljas selline muuseum ja esimene rahvusliku iseloomuga Kagu-Euroopas.

Muuseumi asutaja Dimitrie Gusti (1880-1955) oli ise Euroopa intellektuaalse maailma produkt. Ta oli õppinud Iași ülikoolis, seejärel Berliinis ja Leipzigis, kus teda olid mõjutanud suured saksa sotsioloogid Wilhelm Wundt, Karl Bücher, Georg Simmel, Ferdinand Tönnies ja Max Weber, saades doktorikraadi 1904. aastal väitekirjaga "Egoism ja altruism". 1904. aastal täiendas ta end Pariisis Sorbonne'is Émile Durkheimi, prantsuse sotsioloogia isa, juhendamisel, lähenedes Herbert Spenceri teosele. See kindel Euroopa haridus, mis ühendas saksa empiirilise sotsioloogia traditsiooni prantsuse sotsiaalse solidaarsuse omaga, tegi Gustist mehe, kes kavandas muuseumi mitte kui lihtsat etnograafiliste esemete hoidlat, vaid kui "tänapäeva rumeenia küla sotsioloogilist muuseumi", sotsiaalse pedagoogika ja kultuuritegevuse vahendit.

1936. aasta, mil muuseum avati, oli Rumeenia sõdadevahelise perioodi kultuurilise õitsengu aeg, kuningas Carol II (1930-1940) valitsemise all. Monarh, kuningas Ferdinandi ja kuninganna Maria poeg – viimane oli Suurbritannia kuninganna Victoria tütretütar – oli suur kultuuri toetaja, ja Kuninglik Kultuurifond "Prints Carol" rahastas projekti. Carol II oli külastanud ehitusplatsi neli korda, soovides, et avamine langeks kokku 70. aastapäevaga dünastia asutamisest. Nende aastate Euroopa kontekst oli tormiline: Euroopa valmistus suurteks ideoloogilisteks kokkupõrgeteks, ja Rumeenia kinnitas selle muuseumiga oma kuuluvust Euroopa kultuuri väärtuste hulka hetkel, mil agressiivsed natsionalismid hakkasid domineerima poliitilist diskursust.

Huvitav on, et Dimitrie Gusti deklareeris oma avamiskõnes, et Põhjamaade muuseumid Skansen, Bygdøy või Lillehammer ei olnud talle otseseks inspiratsiooniallikaks, kuna ta pidas neid "liiga romantilisteks ja etnograafilisteks", keskendudes rohkem muuseumiesemetele kui kaasaegse inimese probleemidele. Ta soovis muuseumi, mis "meeldiks mitte ainult silmale, vaid näitaks tõelisi asju", "küla-muuseumi", sünteesi kõigist kogu Rumeenia küladest, kus peegelduks "taluelu rikkus ja mitmekesisus, nii sageli sügavad ideed, taluarhitektuuri stiil, suur teadus keskkonnaga kohanemisest ja keskkonna töötlemisest".

Arhitektuuriline meistriteos ja kunstipärand

Rahvusküla Muuseum on organiseeritud Rumeenia ajalooliste provintside geograafilise printsiibi järgi, pakkudes tähelepanuväärset võrdlevat analüüsi rahvaarhitektuurist. Iga etnograafiline piirkond – Transilvaania, Banat, Olteenia, Valahhia, Dobrogea ja Moldova – on esindatud täielike talumajapidamistega, majade, kõrvalhoonete, kirikute, tehniliste seadmete ja käsitööliste töökodadega, kõik autentsed ja oma päritoluküladest lahti võetud.

Transilvaania ja Banat – Habsburgi ja saksa pärand

Transilvaania, muuseumis kõige paremini esindatud piirkond, toob kaasa erakordse mitmekesisuse ehitisi, mis pärinevad Maramureșist, Oași maast, Bistrița-Năsăudist, Hunedoarast ja Sibiust. Siin asuvad kõige väärtuslikumad puidust arhitektuuri monumendid, peegeldades sajandeid kooselu rumeenlaste, sakside (saksa kolonistid, toodud alates 12. sajandist Ungari kuningate poolt) ja sekeli (ungarlaste) vahel. Maramureși talumajapidamised – nagu need Ieudist (1890), Șurdeștist (18. sajand) või Berbeștist (1775) – eristuvad monumentaalsete nikerdatud väravatega, tõeliste puidust kunstiteostega, ja massiivsete tammepalkidest ehitatud majadega, kõrgete šindlikatustega. See arhitektuur peegeldab nii Karpaatide orgude geograafilist isoleeritust kui ka Transilvaania saksa meistrite poolt toodud hilisgooti mõjusid, mis oli osa Habsburgi impeeriumist ja hiljem Austria-Ungarist.

Kogu muuseumi vastupanupunkt on Dragomirești puidust kirik Maramureși maakonnast, ehitatud 1722. aastal ja toodud Bukarestisse 1936. aastal. See kreeka-katoliku kirik, mille pühitseti Neitsi Maarja uinumisele, ehitati teise kiriku kohale, mis oli hävitatud tatarite poolt 1717. aasta sissetungi käigus – ajalooline episood, mis illustreerib Osmanite impeeriumi, mida toetas Krimmi kaaniriik, ja Habsburgi impeeriumi vahelist vastasseisu keiser Karl VI ajal. Kiriku arhitektuur, "saali" tüüpi, pikliku ristkülikukujulise plaaniga ida suunas ja selle sihvaka torniga, esindab ainulaadset "transilvaania rahvagootikat" Euroopas, olles stiililt sugulane kaheksa Maramureși puidust kirikuga, mis lisati UNESCO maailmapärandi nimekirja 1999. aastal. Sisemus säilitab kohalike värvimismeistrite poolt tehtud seinamaalingud, mis kujutavad piibli stseene ja tolleaegse ühiskonnaelu elemente.

Banatist pärinevad Kesk-Euroopa arhitektuuri mõjutatud talumajapidamised, madalamate majade ja hästi organiseeritud kõrvalhoonetega, peegeldades Habsburgi ja hiljem Austria-Ungari administratsiooni perioodi selle piirkonna üle. Üks veeveski ja üks piu – seade villa töötlemiseks – illustreerib sellele piirkonnale omaseid eeltööstuslikke tehnikaid.

Olteenia ja Valahhia – arhaism ja vastupanu sissetungidele

Olteenia toob muuseumisse kõige arhailisemad elamuvormid: poolmaasse ehitatud onnid Drăghicenist ja Castranovast, mulla- ja puidust ehitised, mis meenutavad eelajaloolisi elamuvorme, kohandatud kaitsevajadusele sagedaste sissetungide vastu. Need elamud, madalate või osaliselt maasse ehitatud vundamentidega, peegeldavad ellujäämise strateegiat tasandikul, mis oli avatud Osmanite rünnakutele. Nende kõrval kerkib esile maja Curțișoarast (19. sajandi algus), tüüpiline mägiküla jaoks, laia verandaga ja hästi organiseeritud talumajapidamise kõrvalhoonetega.

Valahhia on esindatud viie talumajapidamise, ühe kõrtsi ja ühe teeäärse kabeliga, ja selle piirkonna rahvaarhitektuuri illustreerib emblemaatiline talumajapidamine Chiojdust, ehitatud jõekividest ja omades tornikest sammastest ja läbilõigatud laudisest balustraadiga. Teine talumajapidamine Tătărani-Prahovast oli isegi kujutatud Rumeenia 10-leisel pangatähel, rõhutades selle kunstilise väärtuse tunnustamist.

Moldova – vanus ja idamõjud

Moldova on suurepäraselt esindatud ja siin asub kogu muuseumi vanim monument: üheruumiline maja Zăpodenist, Vaslui maakonnast, ehitatud 17. sajandil (umbes 1650). See talupoja elamu, massiivsete tammepalkidest seintega, mis on ühendatud sirgete "keevitatud" nurkadega, nelinurkse katusega ja rookatuse, ning ühe ruumiga, mis oli nii magamistuba, köök kui ka elutuba, on erakordne dokument Moldova rahvaarhitektuurist. Muuseumisse toodud 1961. aastal, pakub see käegakatsutavat kujutist eluviisist perioodil, mil Moldova oli Osmanite impeeriumi vasallvürstiriik, kuid säilitas eristuva kultuurilise autonoomia.

Teised Moldova talumajapidamised, nagu need Strajast (1760) või Fundu Moldoveist, laia veranda ja avarate verandadega, peegeldavad poola ja vene arhitektuuri mõjusid, samuti kontaktiala spetsiifikat ladina ja slaavi maailma vahel. Üks kirik Răpciuni külast, Neamți maakonnast (1773), täiendab piirkonna religioosset pilti oma sisemise seinamaalinguga, mis esindab Bütsantsi traditsiooni, mis on pidevalt kohal Rumeenia kunstis.

Dobrogea – kohtumine Ida ja Lääne vahel

Dobrogea, endine Osmanite provints kuni 1878. aastani, toob muuseumisse kolm muljetavaldavat tuuleveskit – Enisalast, Sarichioist ja Valea Nucarilorist – mis illustreerivad idamaise tehnilise mõju rahvaarhitektuurile selles stepi ja ranniku piirkonnas. Lipoveeni talumajapidamine Jurilovcast (1898), mis kuulus vene lipoveenlaste kogukonnale – religioossed põgenikud tsaaride Venemaalt, saabunud Dobrogeasse 18. sajandil – esitab spetsiifilist arhitektuuri, saviseintega ja rookatuse. Üks kõrts ja üks paadikuhiir evotseerivad majanduselu, mis oli seotud Doonau deltaga ja Musta merega.

Etnilised vähemused – Euroopa mosaiik

Muuseumi tähelepanuväärne aspekt on etniliste vähemuste elamute esindatus, mis muudab institutsiooni tõeliseks Euroopa kultuurilise mitmekesisuse muuseumiks. Sekeli talumajapidamine Bancust, Harghita maakonnast, peegeldab ungari arhitektuuri Transilvaanias, nikerdatud väravate ja hästi organiseeritud kõrvalhoonetega. Juudi maja Poienile Izeist, Maramureșist, ja uus juudi maja, toodud 2016. aastal, illustreerivad juudi kogukondade kohalolu Rumeenia külades. 2016. aastal laiendatud tiivas asub ka saksa maja Sibiu piirkonnast, esindades saksa kolonistide kultuuripärandit, kelle gooti ja renessansiarhitektuur mõjutas sügavalt Transilvaania rahvakunsti.

Tehnilised seadmed ja töökojad

Umbes 20% muuseumi pindalast asuvad tehnilised seadmed ja käsitöökojad, mis illustreerivad Rumeenia talupoegade praktilist geeniust: veeveskid Teregovast, Bucesosist ja Plăvișevițast, vee jõul töötavad pressid ja pesumasinad, keraamikakoda Horezust (kuulus oma UNESCO pärandisse kuuluva keraamika poolest), õlipress Gura Râulust (Sibiu), traditsioonilised kaevud ja traditsiooniline kiik. Need seadmed demonstreerivad "suurt teadust keskkonnaga kohanemisest", nagu Gusti ütles, ja maapiirkonna kogukondade võimet väärindada kohalikke ressursse jätkusuutlikul viisil, sajandeid enne kui see kontseptsioon Euroopa kaasaegsesse sõnavarasse jõudis.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Dimitrie Gusti ja Bukaresti sotsioloogiakool

Dimitrie Gusti ei olnud mitte ainult muuseumi asutaja, vaid ka Bukaresti sotsioloogiakooli looja, ühe mõjukama sotsioloogiakooli sõdadevahelises Euroopas. Aastatel 1925-1935 oli ta organiseerinud koos oma kolleegidega – Henri H. Stahl, Victor Ion Popa, Mihai Pop, Mac Constantinescu, Traian Herseni – rea interdistsiplinaarseid monograafilisi uuringuid Rumeenia külades: Goicea (Dolj, 1925), Rușețu (Brăila, 1926), Nereju (Vrancea, 1927), Fundu Moldovei (1928), Drăguș (Făgăraș, 1929), Runcu (Gorj, 1930), Cornova (Bessaraabia, 1931). Need kampaaniad, läbi viidud sotsioloogide, geograafide, etnograafide, arstide ja agronoomide meeskondadega, esindasid metodoloogilist uuendust Euroopa sotsiaalteaduses, olles ühed esimestest süstemaatilistest välitöödest maailmas.

Gusti tavatses muuseumi nimetada "Rumeenia ajaloo kellade kurvaks kõlaks" – metafoor, mis vihjas nii aja möödumise melanhooliale kui ka kohustusele säilitada kadumisoleva agraartsivilisatsiooni mälu. Tema nägemus oli sügavalt euroopalik: ta nägi Rumeenia külas mitte lihtsat etnograafilise uuringu objekti, vaid inimkonna elavat laborit, mis suuteline pakkuma õppetunde sotsiaalsest solidaarsusest, ökoloogilisest kohanemisest ja kunstilisest loomisest.

Victor Ion Popa ja küla "lavastus"

Muuseumi asendiplaanid teostas Victor Ion Popa (1895-1946), kirjanik, näitekirjanik, lavastaja ja stsenograaf, Rumeenia sõdadevahelise kultuuri polüvalentne kuju. Popa käsitles muuseumi kujundamist kui tõelist lavastust: majad ei olnud paigutatud juhuslikult, vaid grupeeritud geograafilise printsiibi järgi, moodustades "tänavaid" ja "väljakuid", mis taaselustasid autentse küla atmosfääri. See lavastuslik lähenemine, mis ühendas teadusliku ranguse kunstilise tundlikkusega, oli ainulaadne tolle aja Euroopas ja mõjutas seda, kuidas külastajad tajusid muuseumiruumi.

Kuningas Carol II ja "Bukaresti kuu"

Ametlik avamine toimus 10. mail 1936 kuningas Carol II, patriarh Miron Cristea, Bukarestis akrediteeritud saatkonna liikmete ja tolle aja intellektuaalse eliidi kohalolekul. Avalikkusele avati muuseum 17. mail 1936 "Bukaresti kuu" raames, kultuuripiduliku, mille algatas Carol II pealinna moderniseerimise tähistamiseks. Kuningas oli külastanud ehitusplatsi neli korda ja aidanud isiklikult kaasa Herăstrău pargi kujundamisele, Colentina soode kuivendamise ja Băneasa, Herăstrău ja Floreasca järvede loomise kaudu, insener Nicolae Caranfili juhtimisel – linnaplaneerimise teos, mis oli võrreldav tolle aja suurte Euroopa pealinnade omadega.

Põgenike ja sõja draama

1940. aastal, koos Bessaraabia, Bukoviina ja Herța piirkonna Nõukogude okupatsiooniga, majutati kümneid bukoviina ja bessaraabia põgenikeperet muuseumi talumajapidamistesse. See periood, kuigi humanitaarne, avaldas negatiivset mõju pärandile, majad kahjustusid elanike pikaajalise kohalolu tõttu. Alles 1942. aastal taotleti ehitiste vabastamist.

Pärast sõda, 1948. aastal, nimetati direktoriks Gheorghe Focșa, Dimitrie Gusti endine assistent ja monograafiliste uuringute osaline. Tema ametisse nimetamine tähistas muuseumi lõplikku muutumist sotsioloogilisest muuseumist etnograafiliseks, rõhuga materiaalse pärandi säilitamisele ja uurimisele. Tema juhtimise all (1948-1978) koges muuseum märkimisväärset arengut, saades mudeliks paljudele riikidele, mis hakkasid pärast sõda organiseerima vabaõhumuuseume.

1997. ja 2002. aasta tulekahjud – traagilised pöördepunktid

Muuseumi hiljutist ajalugu on tähistanud kaks katastroofi: 5. septembri 1997. aasta tulekahju, mis hävitas viis 16.-18. sajandi talumajapidamist Maramureșist ja Brașovist (Berbești, Șurdești, Chereluș, Drăguș, Dumitra), ja 20. veebruari 2002. aasta tulekahju, mis hävitas 19 ehitist Moldova ja Dobrogea piirkondadest (Voitinel, Straja, Fundu Moldovei, Jurilovca, kõrtsid, väike veski, Ostrovi veinipuur ja paadid). Tulekahjude põhjused – eriti 2002. aasta oma, mille mõnede allikate järgi põhjustas "kuritegelik käsi" – jäävad osaliselt müsteeriumiks, kuid taastamistööd, mida toetas Kultuuriministeerium, teised riigi muuseumid ja erasponsorid, võimaldasid nende sektorite taasintegreerimist külastusringlusesse.

2016. aasta laiendus ja taassünd

2016. aastal laienes muuseum uue 3,5-hektarilise tiivaga, Elisabeta palee lähedal – Rumeenia kroonprintsessi Margareta Bukaresti residents, Rumeenia krooni hoidja. See laiendus, mille kallal töötati kümme aastat, tõi 30 uut monumenti: traditsioonilise tantsusalongi, käsitööliste elamud (mesiniku maja ja metsniku hütt Valea Doftaneist), samuti vähemuste majad – juudi maja Maramureșist ja saksa maja Sibiu piirkonnast. See laiendus tugevdas muuseumi positsiooni elava institutsioonina, pidevas arengus, ja täiendas Rumeenia kultuurilise mitmekesisuse kujutist.

Praktiline külastusjuhend ja tänapäeva külastaja kogemus

Juurdepääs ja programm 2026. aastal

Dimitrie Gusti Rahvusküla Muuseum asub aadressil Șoseaua Pavel Dimitrievici Kiseleff nr. 28-30, 1. sektor, Bukarest, Herăstrău pargis (täna Kuningas Mihai I park). Juurdepääs on hõlbustatud ühistranspordivahenditega: metroo (Aviatorilori jaam, M2 liin, umbes 10-15 minutit jalgsi mööda Kiseleffi tänavat), bussid (liinid 131, 205, 282, 330, 331, 335, 783, N113 – "Triomfikaare" või "Küla Muuseum" peatus) ja tramm (liin 41 – "Agronoomiainstituut" peatus).

Vabaõhunäituse külastusprogramm on järgmine: suvehooajal (aprill-oktoober) kolmapäev-pühapäev kell 9:00-19:00, ja talvehooajal (november-märts) kolmapäev-pühapäev kell 9:00-17:00. Peavärav Kiseleffi tänavalt nr. 28 on avatud esmaspäeviti kell 9:00-17:00 ja teisipäev-pühapäev suvel kell 9:00-19:00. Samuti on sissepääsud Herăstrău pargist: "Miorița" värav (Sadam) ja "Transilvaania" värav (Triomfikaar).

Hinnad ja teenused

2026. aastal on sissepääsuhinnad: täiskasvanud – 40 leud, pensionärid (dokumentidega) – 20 leud, õpilased ja üliõpilased (jooksva aasta viisaga dokumentidega) – 10 leud. Koolieelikud saavad tasuta sissepääsu. Üksikkülastuseks pole broneerimine vajalik ja viimane pilet väljastatakse 30 minutit enne muuseumi sulgemist. Giiditeenus gruppidele (maksimaalselt 30 inimest) taotletakse kirjalikult aadressil [email protected] vähemalt 72 tundi ette.

Muuseumis on suveniiripood rahvameistrite loominguga, CD-de ja raamatutega, ajutiste näituste saalid (Sala "Gheorghe Focșa" nr. 28 juures), konserveerimis- ja restaureerimislaborid ning rikkalik erialaraamatukogu. Audiogiidid on saadaval mitmes Euroopa keeles ja institutsioon on Prantsusmaa muuseumidirektoraadi algatatud "Muuseumide kevad" (Printemps des Musées) võrgustiku ja Vabaõhumuuseumide Euroopa assotsiatsiooni liige.

Külastaja kogemus

Täielik muuseumi külastus võtab kaks kuni neli tundi, sõltuvalt huvist detailide vastu. Meie soovitus on alustada Transilvaania sektorist, mida domineerib Dragomirești kirik – vaimse ja esteetilise mõtiskluse hetk – ja jätkata Maramureși talumajapidamiste juurde oma nikerdatud väravatega. Seejärel ületage Moldova sektorisse, et näha vanimat maja, Zăpodeni onni, ja jätkake Olteeniasse, et avastada poolmaasse ehitatud onnid, tunnistajad ajastust, mil inimene elas harmoonias maaga.

Dobrogea sektor oma tuuleveskitega pakub üllatavat Vahemere atmosfääri pealinna keskel, ja 2016. aasta uus tiib tantsusalongi ja vähemuste majadega täiendab mitmekesise ühiskonna portreed. Ärge jätke vaatamata talumajapidamiste sisemusi – nikerdatud mööbel, värvilised kangad, keraamika ja puidust või klaasist ikoonid pakuvad sissevaadet Rumeenia traditsioonilisse esteetikasse, mis on suguluses Balkani rahvakunstiga, aga ka Kesk-Euroopa käsitöötraditsioonidega.

Pühade päevadel ja suvepuhkustel muutub muuseum kultuurisündmuste toimumispaigaks: rahvameistrite laatadel, savi- ja kudumistöötubades lastele, traditsioonilise muusika kontserdid, hooajalised festivalid nagu "Florile dalbe" (talvepuhkustel) või "Suvi tänaval". Need hetked muudavad külastuse elavaks kogemuseks, kus minevikku ei vaadelda mitte ainult, vaid ka elatakse.

Seosed teiste Euroopa sihtkohtadega

Euroopa reisijale, kes soovib teemat süvendada, kuulub Küla Muuseum laiemasse kultuuriringlusesse. Seda saab võrrelda Stockholmi Skanseniga (Rootsi), Oslo Norsk Folkemuseumiga (Norra), ASTRA vabaõhumuuseumiga Sibius (Rumeenia suurim, enam kui 400 monumenti 96 hektaril) või Maramureși Küla Muuseumiga Sighetu Marmațiais. Samuti kuulub muuseumis asuv Dragomirești kirik samasse monumentide perekonda nagu kaheksa Maramureși puidust kirikut, mis lisati UNESCO maailmapärandi nimekirja 1999. aastal.

Kokkuvõttes ei ole Dimitrie Gusti Rahvusküla Muuseum mitte ainult turismiobjekt, vaid elav institutsioon, "küla-muuseum", mis säilitab ja edastab Euroopa maapiirkonna tsivilisatsiooni mälu, mis asub ladina traditsiooni, Bütsantsi mõjude, Osmanite pärandi ja Habsburgi pärandi ristumiskohas. Tänapäeva külastajale, olgu ta eurooplane või ükskõik millisest maailma nurgast, pakub see koht sügavat õppetundi mitmekesisusest, vastupidavusest ja lihtsa elu ilust harmoonias loodusega – väärtused, mis määratlesid maapiirkonna Euroopat sajandeid ja mis, vaata, elavad edasi Herăstrău järve kaldal.