Rumeenia Talupoja Muuseum

Mälu katedraal Euroopa südames maapiirkonnas

Kiseleffi maanteel, kaks sammu Victoria väljakust, kerkib üks Ida-Euroopa köige köitvamaid kultuuriasutusi: Rumeenia Rahvuslik Talupoja Muuseum. Punastest tellistest ehitatud hoone, mis on riietatud neorumeenia arhitektuuristiilis, mille juured ulatuvad brâncoveni traditsioonini, mahutab täna enam kui 90 000 tunnistajat ühest tsivilisatsioonist — keraamikat, rahvarõivaid, tekstiile, ikoone, tööriistu, terveid puidust kirikuid —, mis koos moodustavad Rumeenia rikkaima rahvakunsti ja -traditsioonide kogu ning ühe väärtuslikuma kogu kogu Euroopas. Asutus on "uus, kuid vana ajalooga", nagu meeldis öelda neile, kes tema saatust tundma said: taasasutatud 5. veebruaril 1990, vaid kuus nädalat pärast Ceaușescu režiimi langemist, jätkab see tegelikult muuseumitraditsiooni, mis algas 1906. aastal. 1996. aastal sai Rumeenia Talupoja Muuseum esimeseks Kesk- ja Ida-Euroopa muuseumiks, mis pälvis EMYA — Euroopa Aasta Muuseumi — auhinna, Euroopa muuseumisektori kõige prestiižikama tunnustuse, mida annab Euroopa Nõukogu. Kultiveeritud Euroopa reisija jaoks tähendab selle muuseumi külastamine enamat kui lihtsalt näitusesaalide läbimist: see tähendab kohtumist mõtteviisiga, kuidas pärandit mõista, kus rumeenia spetsiifilisus — talupoeg kui inimolukorra universaalne kuju — pannakse dialoogi Euroopa kultuuri suure looga, alates brâncoveni renessansist kuni 20. sajandi avangardist ja tänapäeva Euroopa muuseuminduseni.

Muuseumi kontseptsioon, nagu selle asutajad selle juhi, maalikunstniku Horia Bernea juhtimisel, keeldub tahtlikult klassikalise etnograafilise ühiskonnamuuseumi loogikast. Siin ei esitleta "elu ühes külas konkreetsel ajastul", vaid "traditsioonilist inimest" — väljendit, mille andis talupoeg Irina Nicolau, Bernea lähim kaaslane — kui ajatut vaimset maatriksit, mis suudab pakkuda tänapäeva maailmale autentsuse tugipunkti. Filosoof Gabriel Liiceanu märkis, et muuseum pakub välja "inimtüüpi universaalsust, mida talupoeg esindab". See eminentselt Euroopa visioon — osaledes samas "rahvaste kunsti" lummuses, mis alates 19. sajandist andis sünni mandri suurtele etnograafilistele muuseumidele — sai 1996. aastal tasutud Euroopa žüriilt, kes märkis ekspositsiooni "eriti haruldast kujutlusvõimet" ja eeskujulikku viisi, kuidas kogusid kaitsti kommunistliku režiimi pimedatel aastatel. Täna mahutab muuseum ka elemente, mis on kantud maailma vaimse pärandi hulka: Horezu keraamikameistrite käsitöö, mis on oma kogudes esindatud eriti peenete anumatega, kanti UNESCO Vaimse Kultuuripärandi nimekirja 2012. aasta detsembris, koos teiste rumeenia elementidega nagu doina ja Călușuse rituaal. Rumeenia Talupoja Muuseum on seega sõlmpunkt, kus Rumeenia maapiirkonna mälu ühendub Euroopa ja maailma pärandi suurte võrgustikega.

Ajaloolised juured: moodsa riigi sünnist Euroopa etnograafiliste muuseumide suurde perekonda

Muuseumi genees kaob Rumeenia moodsa läänelikustumise ambitsioonides, rahvusliku eneseväljenduse ja Euroopa suurte kultuurimudelite kokkupuutepunktis. Kõik algab 1864. aastal, kui vürst Alexandru Ioan Cuza — sama reformija, kes Euroopa rahvusriikide moodustumise ajastul, 1848. aasta revolutsioonide mudeli järgi — asutab Rahvusliku Antiigimuuseumi, paigutades selle tahtlikult mandri suurte rahvusmuuseumide perekonda, alates Louvre'ist Viini ja Berliini omadeni. Üksteist aastat hiljem, 1875. aastal, Titu Maiorescu — saksa kooli vaimus kasvanud kirjanduskriitik, Junimea liider ja üks Rumeenia kultuurilise moderniseerimise tegijaid — ettepanekul organiseeritakse selle muuseumi juures "eriline osakond, kus eksponeeritaks riigis valmistatud tekstiilikunsti töid: rõivaid, vaipu, kangaid, villaseid riideid". Eksponaadid pärinesid peamiselt leitnant-kolonel Dimitrie Pappasoglu kogust, kes oli juba 1864. aastal organiseerinud väikese muuseumi oma maja paviljoni — ühe esimese eraaviisilise etnograafilise kogu Kagu-Euroopas. Need varajased katsed, millel puudus veel sidus muuseumikontseptsioon, said aluseks, millele hilisem institutsioon ehitati.

Asutav hetk saabub 1906. aastal, kui kuningas Carol I — kuuludes saksa Hohenzollern-Sigmaringen dünastiasse, ühendatud Rumeenia esimene kuningas — 13. juuli 1906. aasta kuningliku dekreediga nr. 2.777 asutab Etnograafia, Rahvakunsti, Dekoratiivkunsti ja Tööstuskunsti Muuseumi. Idee kuulub Hariduse ja Kultuste ministri Mihail Vlădescule, selle teostus aga reformijale Spiru Haretile. Direktoriks nimetatakse 1. oktoobrist 1906 Alexandru Tzigara-Samurcaș (1872–1952), kunstiajaloolane, etnoloog ja muuseumiteadlane, esimene rumeenlane kunstiajaloo doktor. Tzigara-Samurcași haridus on sügavalt Euroopa: pärast õpinguid Müncheni Ülikoolis (alates 1893) saab ta assistendiks Berliini Kuninglike Muuseumide Peadirektoraadis (1896–1897), Pariisis 1896–1898 aastatel on tema õpetajateks tunnustatud kunstiajaloolased André Michel ja Müntz — viimane Medici perekonna kogude ja Euroopa tekstiilikunsti spetsialist. Tagasi kodumaal, saab temast kuningas Carol I sekretär ja Carol I Ülikooli Fondi direktor, võideldes aastakümneid "tõelise rahvusmuuseumi" eest, nagu ta oma retoorilist küsimust väljendas kuulsas artiklis: "Kas me oleme väärilised rahvusmuuseumiks?". 1910. aastal organiseerib Tzigara-Samurcaș rumeenia osakonna rahvakunsti rahvusvahelisel näitusel Berliinis — rumeenia rahvakunsti esimene rahvusvaheline näitusosalus —, tegu, mis paigutab noore Bukaresti institutsiooni Euroopa etnograafiliste muuseumide võrgustikku: Stockholmi Skansen, mille Arthur Hazelius avas 1891. aastal mandri esimese vabaõhumuuseumina, saksa rahvamuuseumid Berliinis ja Münchenis, tulevane Pariisi Musée des Arts et Traditions Populaires (1937, mille asutas Georges Henri Rivière). 1906. aasta muuseum kuulub seega Euroopa etnograafiliste muuseumide esimesse põlvkonda, sündinud samast rahvusromantismist, mis otsis moodsa identiteedi rahvalikke juuri.

1912. aastal algab uue peakorteri ehitus Kiseleffi maanteel — "Muuseum maanteel", nagu Bukaresti elanikud seda hellitavad —, ehitusplats, mida katkestasid sõjad ja rahalised keerukused, venib 29 aastat, kuni 1941. aastani. Teise maailmasõja ajal oli "palee" ühe sammu kaugusel sellest, et saada Nõukogude armee kasarmuks. Siis järgnes pikk kommunistlik pööre: 1948. aastal eemaldatakse Tzigara-Samurcaș direktori ametikohalt ja kogud aetakse oma peakorterist välja, kogutud mõnda aega Știrbey paleesse Victoria tänaval — Rumeenia Sotsialistliku Vabariigi Rahvakunsti Muuseumi nime all, mida juhtis etnoloog Tancred Bănățeanu —, et siis surutakse nad Sate Muuseumi ladudesse. Alates 1953. aastast mahutab Kiseleffi hoone järjestikku Lenini-Stalini Muuseumi, siis Kommunistliku Partei Muuseumi, saades kummarduseks Nicolae Ceaușescu isikukultusele; 1960. aastatel lisatakse sellele proletkultuuriliste joontega keskkontor, mis on täielikus vastuolus algse arhitektuuriga. 1978. aastal praktiliselt likvideeritakse 1906. aastal asutatud institutsioon ühinemisega Sate Muuseumiga.

Taassünd saabub 1989. aasta detsembri revolutsiooniga. 5. veebruaril 1990 — kuus nädalat pärast Ceaușescu hukkamist — kultuuriminister Andrei Pleșu, kunstiajaloolase Dan Hăulică tungival soovitusel, nimetab maalikunstniku Horia Bernea (1938–2000), sotsioloogi Ernest Bernea poja, taasasutatud muuseumi direktori ametikohale Rumeenia Talupoja Muuseumi nime all. Ametlik avamine toimub 1993. aastal, lihavõttepühade teisel päeval, esimese püsiekspositsiooni avamisega pealkirjaga "Rist"; 1994. aastal avatakse ikoonide saalid, 1996. aastal avatakse korrus pealkirjaga "Triumf" ja 2008. aastal "Toit", täiendades muuseumikontseptsiooni. Kuid tee Euroopa tunnustuse poole oli täis dramaatilisi katsumusi: 1990. aasta juunis, "Mineraadi" ajal, rüüstasid kaevurid muuseumi, kuna seda peeti Rahvusliku Talupoegade Kristlik-Demokraatliku Partei peakorteriks — Iuliu Maniu partei ajalooliseks jätkajaks, mille kommunistid olid keelustanud. 1996. aastal, kaheteistkümne aasta möödudes asutamisest ja kuus aastat pärast uues vormis eksisteerimist, võidab Rumeenia Talupoja Muuseum EMYA — Euroopa Aasta Muuseumi — auhinna, mida annab Strasbourgi Euroopa Nõukogu 64 osalevast muuseumist 21 riigist. Tunnustus, mille andis direktor Horia Berneale Tema Majesteet Belgia Kuninganna Fabiola — trofee oli skulptor Henry Moore'i briti skulptuuri "Muna" ("The Egg") —, anti esimest korda Kesk- ja Ida-Euroopa muuseumile, tähistades Rumeenia sümboolset tagasipöördumist Euroopa kultuuriperekonda pärast kümneid aastaid isolatsiooni.

Arhitektuuriline meistriteos: "maapealse kunsti palee" ja kunstipärand

Muuseumi hoone on ise deklaratsioon printsiipidest. Arhitekt Nicolae Ghica-Budești (1869–1943), rumeenia arhitektuurikooli silmapaistev kuju, projekteeritud — Tzigara-Samurcași muuseumikontseptsiooni järgi — "maapealse kunsti paleeks", paigutatud kloostritüüpi piirde kujul. Neorumeenia stiil, tugevate brâncoveni mõjutustega, väljendub punasest tellistest müüril, akende all ühendatud kaartega, sammastega, balustraadiga, traforeeritud elementidega ja kesktorni lehtlaga, mis meenutab vanade kloostrite kellatorne, kõik kaasnevad rikkaliku lillelise ja zoomorfse dekoratiivrepertuaariga. Hoone, mis on kuulutatud ajaloomälestiseks, kerkib endise Riigi Rahapaja kohale — kus oli töötanud kuni 1912. aastani vana muuseum —, ajaloost koormatud maale: siin asus kunagi vürst Nicolae Mavrogeni palee, fanarioot prints Osmanite riigi ülemvõimu ajastul Valahhi vürstiriigi üle. See kihtide järjestus — Osmanite traditsioon, saksa kuninglik püüdlus, Euroopa modernsus — teeb hoonest tõelise Rumeenia ajaloo palimpsesti Euroopa omaga dialoogis.

Muuseumi neorumeenia arhitektuuri tuleb lugeda 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopa laiemas "rahvuslike stiilide" kontekstis: sama impulss, mis juhtis saksa ja austria arhitekte Jugendstili poole, prantslasi ja belgialasi Art Nouveau' poole, britte Arts and Craftsi poole või skandinaavlasi rahvusromantismi poole (Skanseni asutaja Hazelius oli selle voolu algatajate kaasaegne), määras Ion Mincu — Pariisi École nationale supérieure des Beaux-Artsis koolitatud —, Grigore ja Cristofi Cerchez, Petre Antonescu ja Ghica-Budești otsima "rahvuslikku spetsiifilist" arhitektuurikeelt. Tees, mille sõnastas Alexandru Odobescu juba 1870. aastal — "õpi minevikku, kui tahes väikeseid, kunstilise toodangu jäänuseid ja tee neist suure kunsti allikas" —, on kogu kooli aluseks. Ja peamine inspiratsiooniallikas, brâncoveni stiil, on ise Euroopa süntees: bütsantsi, Osmanite ja renessanslik, sündinud Valahhis 18. sajandi alguses Constantin Brâncoveanu valitsemisajal (1688–1714) — märtrivürst, keda Rumeenia Õigeusu Kirik kanoniseeris 1992. aastal, kelle õitsengu ajastu on jäänud rahvusliku kultuurilise identiteedi viitepunktiks, pidevas dialoogis naabruses asuva Transilvaania Habsburgide barokiga. Kiseleffi muuseum on seega mitte lihtsalt pärandi konteiner, vaid terviklik kunstiteos, kus arhitektuur, nagu ka kogud, mida see mahutab, räägib kultuuri vastupidavusest, mis asub Osmanite Keisririigi, Habsburgide Monarhia ja lääne modernsuse ambitsioonide ristteel.

Muuseumi pärandis on enam kui 90 000 eset — vaiksed tunnistajad maapiirkonna tsivilisatsioonist, mille tehnikad, uskumused ja esteetilised vormid on läbinud sajandeid. Keraamikakogu, üks Euroopa rikkamaid, hõlmab umbes 18 000 eset peaaegu 200 riigi savinõude keskusest, vanim dateeritud 1746. aastast. Koos tarbeesemetega — pottid, kannud, pannid, koogivormid — on seal Horezu glasuurkeraamika meistriteosed, mille tehnilised traditsioonid kanti 2012. aastal UNESCO vaimse pärandi hulka, idamaiste mõjutustega anumad bojaariperekondadele, Rădăuți kuulsama savinõude keskuse loomingud, mida seostatakse Colibaba oolariperekonnaga (eriti võrreldamatu Constantin Colibaba), ja Vama Oașului kadunud keskuse pärit esetest. Mõned esimesed kogusse tulnud anumad pärinevad isegi kuningas Carol I 40-aastase valitsemisaja juubelinäituselt, mis toimus 1906. aastal Caroli pargis.

Rahvarõivaste kogu hõlmab peaaegu 20 000 kostüümieset kõigist Rumeenia provintsidest, alates 19. sajandi esimesest poolest — rõivaste aardest, mis meelitas prestiižikaid annetusi sellistelt isiksustelt nagu kuninganna Maria (sündinud Marie Edinburghist, Suurbritannia kuninganna Victoria tütretütar, üks Rumeenia dünastia karismaatilisemaid kujusid), printsess Sabina Cantacuzino või Elisa Brătianu. Kogu oli esindatud ka Google Arts and Culture'i näitusel "We Wear Culture", koos 3000 aasta maailma moe ajalooga. Siseruumide tekstiilikogu — valmistatud linast, kanepist, puuvillast või siidist — ja puidukogu, mööbli ja sepistööd, umbes 8000 objektiga (millest 130 valmistatud puusepatehnikas, levinud kõigil etnograafilistel aladel), täiendavad märkimisväärse esteetilise sidususe materiaalse kultuuri pilti.

Eraldi kategooria on religioosne kogu, peaaegu 4000 eset: klaasile ja puidule maalitud ikoonid, ikoonide alusjoonised, puulõiked, preestri rõivad, liturgilised anumad, ristikivid ja ristid. Klaasile maalitud ikoonid — maalitud talupoegade poolt talupoegadele, dateeritud 18. sajandi lõpust kuni 19. sajandi teise pooleni — pärinevad kuulsatest Transilvaania keskustest Nicula, Maierii Albei Iulia, Făgăraș, Șcheii Brașovist või Mărginimea Sibiulust, territooriumid, mis sajandeid kuulusid Habsburgide Monarhiale ja Austria-Ungari Keisririigile. Nicula ikoonimaalijate traditsioon kuulub muide laiemasse "klaasi tagaküljele" maali (Hinterglasmalerei) perekonda, mis oli levinud Kesk-Euroopa ruumis — Baieris, Austrias, Šveitsis —, kultuuridevaheline dialoog, mida muuseum illustreerib rikkalikult. Euroopa ajaloolise resonantsiga eksponaatide hulgas on ka metoop Tropaeum Traianist, monumendist, mille keiser Traianus püstitas Dobrogeasse daakia vallutamise tähistamiseks — mälestus roomlaste kihist nendel maadel.

Kuid ekspositsiooni piece de résistance — hüüdnimega "maja majas" — on talupoja Antonie Mogoși kodu Ceauru külast, Gorji maakonnast, ehitatud 1875–1879 ja toodud Bukarestisse juba 1909. aastal Tzigara-Samurcași poolt. Mogoș oli iseseisvalt õppinud puidust skulptor ja kirikulaulja, kelle rahvalik geenius avastati hilja; tema maja, ehitatud ja kaunistatud oma kätega valmistatud skulptuuridega ebatavalises stiilis, oli algusest peale esitatud ebaloomulikul viisil, objektid eksponeeritud fragmentaarselt, vihjates majapidamise kõrvalhoonetele. 1936. aastal tegi Konrad Hahm, Berliini Muuseumi direktor, meeldejääva paralleeli maja eksponeerimise viisi ja kuulsat Pergamoni Zeusi altari vahel. Pärast seda, kui kommunistlik režiim viis selle vabaõhumuuseumisse Sate Muuseumisse, naasis Mogoși maja Rumeenia Talupoja Muuseumisse 2002. aastal, taastades algse ekspositsiooni.

Teine oluline pärandi dimensioon on puidust kirikute päästmise missioon. Horia Bernea impulsi all ostis muuseum pärast 1990. aastat kuus puidust kirikut Aradi ja Hunedoara maakondadest: kaks toodi Bukarestisse — Bejani kirik, 18. sajandi lõpu ajaloomälestis Püha Nikolause nimega, viidi muuseumi siseõue 1992. aastal ja pühitseti 1993. aastal lihavõttepühade teisel päeval, ja Mintia kirik, eksponeeritud sees —, ning neli säilitatakse in situ (Lunca Moților, Groșii Noi, Julița ja Troaș). See päästmise missioon kuulub Euroopa religioosse puidust pärandi säilitamise traditsiooni — alates Norra stavekirkeritest, mis on kantud UNESCO pärandisse, kuni Maramureși puidust kirikuteni, mis ise on maailmapärandis alates 1999. aastast —, Bukaresti muuseum pakkudes viimast pühapaika monumentidele, mis olid ühe sammu kaugusel kokkuvarisemisest. Muuseumi õues kohtab külastaja ka naistele pühendatud ristikive — Pühale Teodorale, Pühale Paraskevale, Neitsi Maariale —, samuti monumentaalset puidust vokki "Vokk Türtsiga", umbes neli meetrit kõrge, naiste kodutöö sümbolobjekt.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Muuseumi ajalugu on täidetud isiksustega, kelle saatud on põimunud institutsiooni saatuseks. Alexandru Tzigara-Samurcaș jääb kaitsevaimuks: aromuuni päritolu aadlik, Junimea ühiskonna liige, Maiorescu sõber, koolitatud Münchenis, Berliinis ja Pariisis, kuningas Carol I sekretär, ta oli muuseumi tegelik asutaja ja jäi direktoriks kuni 1948. aastani, mil kommunistlik režiim ta eemaldas. Tema kogumistegevus, rahvusvaheliste näituste organiseerimine ja rahvakunsti teoreetikuna mõjutas "kõike, mis tähendas seda muuseumi Rumeenia kultuuriloos". Pärast tema surma 1952. aastal säilis institutsiooni mälu varjus, kogud hajutati, kuni taassünnini 1990. aastal.

Horia Bernea (1938–2000) on koos Tzigaraga teine suur asutaja. Rahvusvahelises mainekas maalikunstnik — näitustega Pariisis, Londonis, Edinburghis, Glasgow's, Budapestis ja Haagis, auhinnatud 1971. aastal Pariisi biennaalil —, Bernea oli taasasutatud muuseumi vaimne arhitekt, direktor aastatel 1990–2000. Ta konsulteeriti institutsiooni nime üle ja valik "Rumeenia Talupoja Muuseum" — nimi, mis paljudele tundus alguses segadust tekitavat, ajastul, mil sõna "talupoeg" tundus olevat koormatud halvustava tähendusega —, osutus geniaalseks. Bernea lõi autori muuseumikunsti, kus objektid ei ole "eksponeeritud", vaid "lavastatud", visuaalses diskursuses, mis ühendab antropoloogiat kaasaegse kunstiga; ta oli see, kes avastas 1991. aastal kokkuvarisemise äärel oleva Bejani puidust kiriku ja algatas selle päästmise. Ta suri Pariisis 2000. aasta detsembris ja tema keha toodi kodumaale ning maeti Mavrogeni kirikusse, muuseumi vahetus läheduses, matustel osalesid Rumeenia Õigeusu Kiriku hierarhid patriarh Teoctisti juhtimisel. Täna kannab muuseumi kino tema nime — Horia Bernea Stuudio.

Bernea lähedaste kaaslaste hulgas on etnoloog Irina Nicolau, kelle märkmed säilitasid muuseumi "asutamise" mälu, ja filosoof Andrei Pleșu, kelle asutamisakt 5. veebruaril 1990 tegi taassünni võimalikuks. Kunstiajaloolane Dan Hăulică oli see, kes soovitas tungivalt Berneat. Pärast tema surma juhtis institutsiooni aastatel 2001–2005 ajaloolane Dinu C. Giurescu, ja restauratsioonitööde ülemineku perioodil, aastatel 2016–2019, kunstnik Lila Passima; alates 2019/2020. aastast on muuseumi saatused usaldatud direktor Virgil Ștefan Nițulescule, vaimse pärandi spetsialistile, kes koordineeris institutsiooni elluärkamist pärast kümneaastast ehitusplatsi.

Muuseumi pöördepunktid kattuvad Rumeenia enda ajalooga. Kommunistlik periood — kui hoone mahutas Lenini-Stalini Muuseumi ja seejärel Partei Muuseumi, saades Ceaușescu kultuse templaks — jättis füüsiliselt nähtavaid jälgi ka tänaseni: muuseumi keldris on ikka veel saal, kus on irooniline ekspositsioon endise ajastu artefaktidest, totalitarismi absurdi mälestusmärk. 1990. aasta juuni Mineraad, kui institutsioon rüüstati, kuna seda peeti Rahvusliku Talupoegade Partei peakorteriks, jääb postkommunistliku ülemineku paranemata haavaks. Ja 1996. aastal Strasbourgis andis Belgia Kuninganna Fabiola Horia Berneale Henry Moore'i "Muna" trofee — esimese EMYA auhinna, mis anti kunagi Ida-Euroopa muuseumile, vaid kuus aastat pärast uue institutsiooni eksisteerimist, tseremoonial, mis sümboliseeris Rumeenia reintegreerumist mandri kultuurikontserti. 2006. aastal, sajanda aastapäeva puhul, sai muuseum "Kultuuriteenete" ordeni suur ohvitseri järgus; 2007. aastal sai ta rahvusliku tähtsusega muuseumi staatuse; 2025. aastal tähistas 35 aastat taasasutamisest ja 2026. aastal tähistab 120 aastat asutamisest 1906. aastal ja 30 aastat Euroopa tunnustusest.

Praktiline külastusjuhend ja tänapäeva reisija kogemus

Rumeenia Rahvuslik Talupoja Muuseum asub Kiseleffi maantee nr. 3, 1. sektor, Bukarest, Victoria väljaku vastas — püsiekspositsioon —, ja ajutiste näituste, Talupoja Klubi, kino ja laatade jaoks on teine aadress Rahapaja tänav nr. 3. Kõige mugavam juurdepääs on metrooga, Victoria väljaku jaam (liinid M1 ja M2), millele järgneb mõneminutiline jalutuskäik; bussid 205, 381 ja 783 peatuvad läheduses. Külastusaeg on kolmapäevast pühapäevani kell 10.00–18.00, viimane sisenemine lubatud kell 17.00; muuseum on suletud esmaspäeval ja teisipäeval. Sisenemistasud on mõõdukad Euroopa standardite järgi: 20 leu täiskasvanutele, 10 leu pensionäridele, õpilased, üliõpilased, Euro 26 kaardi omanikud alla 30-aastased ja puuetega inimesed saavad 75% allahindlust, makstes 5 leu. Isiklikud fotod on lubatud, professionaalsete filmivõtete jaoks on lisatasud.

Pärast peaaegu kümneaastast konsolideerimis- ja restauratsioonitööd (2016–2025) avas muuseum oma uksed etapiviisiliselt: 2025. aasta aprillis avati esimene korrus näitusega "Kristlik seadus" — rida saale, mis on pühendatud talupoegade religioossele kultuurile (Risti ilu, Paast, Meditatsioon, Reliikviad, Aknad, Aeg, Rist – Elu puu, Risti vägi, Ikoonid ja Küla kool) —, ja 2026. aastal, 120. aastapäeva tähistamisega, avatakse kogu teine korrus näitusega "Elu korrastus", mis jätkab Horia Bernea muuseumikunsti liini Triumfi, Riietuse, Töö — tuli, Töö — vesi ja tuul, Koos, Vähemused (mahutades näitust "Hutsulid"), Elamine, Tüpoloogiad (koos "Aerofonsete muusikainstrumentidega"), Maja majas ja Toit, mis meid seob. Täielikuks külastuseks — esimene korrus, teine korrus, Mogoși maja, Bejani puidust kirik ja õu ristikividega — on hea reserveerida kaks kuni kolm tundi. Rahapaja tänava ekspositsiooniruumid mahutavad ajutisi näitusi ja muuseumi kino — Horia Bernea Stuudio ja Kino Aed, mahutavusega umbes 300 kohta — on üks pealinna hinnatumaid autorikino ruume, näidates Euroopa toodangut ja antropoloogilisi dokumentaalfilme. Talupoja Klubi, kohvik-restoran kompleksi sees, kus traditsioonilist Rumeenia kööki valmistab La Mama restoranide meeskond, pakub meeldivat peatust: kohvi või lõunasööki supi, sarmale ja mămăligă'ga, palatsi kaarakende akende all. Aasta jooksul muutub muuseumi õu traditsiooniliste laatade — Märtsikuu laat veebruari lõpus, Ikoonide laat septembris või Jõululaat — toimumispaigaks, kus rahvameistrid tulevad oma loomingut müüma ja atmosfäär muutub piduliku küla omaks. Muuseumi pood, MARTOR Kirjastuse — institutsiooni kirjastus, mis avaldab alates 1996. aastast ka antropoloogia aastaraamatut MARTOR — publikatsioonidega, pakub katalooge, raamatuid ja käsitööesemeid.

Euroopa reisija jaoks sobib muuseum loomulikult Bukaresti kultuurimarsruuti koos "Dimitrie Gusti" Rahvusliku Sate Muuseumiga Herăstrăul, Rahvusliku Geoloogia Muuseumiga Kiseleffil või vastas asuva Antipa Muuseumiga. Virtuaalne tuur, mis on saadaval aadressil 360.muzeultaranuluiroman.ro, ja institutsiooni kohalolek Google Arts and Culture'il võimaldavad kogude uurimist ka distantsilt ning üritused nagu Muuseumide Öö toovad publiku otsesesse kontakti eksponaatidega. Kontakttelefon on 021.317.96.61 ja ametlik veebileht muzeultaranuluiroman.ro on alati ajakohane.

Mis jääb külastuse lõppu, on sügav mulje institutsioonist, mis oskas läbida sajandeid oma hinge kaotamata: rahvakunsti palee, mille ehitas saksa kuningas Osmanite rahapaja vundamendile, mille mõtles välja Münchenis, Berliinis ja Pariisis koolitatud kunstiajaloolane, mille äratas ellu Euroopa kutsumusega maalikunstnik kuus nädalat pärast diktaatori langemist, mille pühitses Euroopa Nõukogu žürii 1996. aasta parimaks muuseumiks ja mis avati uuesti, pärast kümneaastast restauratsiooni, täpselt 120 aastat pärast asutamist. Rumeenia Talupoja Muuseum näitab igas saalis, et Rumeenia talupoeg — oma rõivastega, oma UNESCO pärandisse kuuluvate keraamikaga, oma klaasile maalitud ikoonidega, mis on suguluses Kesk-Euroopa traditsiooniga, oma puidust kirikutega, mis on suguluses skandinaavia omadega — ei ole Euroopa perifeeria, vaid selle oluline hääl, mis on elus hoitud arhitektuurimälestises, mis on ise kunstiteos.