Retezati rahvuspark

Köitev sissejuhatus ja universaalne väärtus

Lõuna-Karpaatide südames, seal kus mäed tõusevad majesteetlikult Hațegi nõo ja Jiu oru vahel, toimub üks Euroopa muljetavaldavamaid looduskaitsealasid: Retezati rahvuspark. See ei ole lihtsalt kaitseala, vaid tõeline mandri elurikkuse aare, koht, kus aeg tundub olevat peatunud, et säilitada puutumatuna maailma, mis kunagi kogu Euroopat kattis. 38 138 hektari suuruse, enam kui 20 tippudega, mis ületavad 2000 meetri kõrgust, ja peaaegu 80 liustikujärve, mis on hajutatud nagu kristallsed peeglid kaljulistes orgudes, moodustab Retezat umbes 38% kõigist Rumeenia liustikujärvedest, olles seega kogu riigi kõige järverikkam liustikumassiiv.

See, mis teeb Retezatist Euroopa ja maailma tasemel sihtkoha, ei ole mitte ainult selle muinasjutuline maastik, vaid selle staatus kui fundamentaalne tugipunkt looduskaitsele mandril. Hüüdnimega "Siniste Silmade maa" tänu oma arvukatele liustikujärvedele, mis säravad nagu mäe avatud silmad, pakub park Euroopa suurimat elurikkuse kontsentratsiooni Rumeenia Karpaatides: üle 1190 kõrgema taime liigi, millest 90 taksonit on endeemid, mida ei leidu enam kusagil mujal maailmas, 130 haruldast või ohustatud taime, 50 imetajaliiki, 185 linnuliiki, 9 roomajaliiki ja 5 kahepaikseliiki. Gemenele teadusreservaatide pöökide virginalised metsad, mis on kantud UNESCO maailmapärandi hulka kui osa transnatsionaalsest seeriast "Karpaatide ja teiste Euroopa piirkondade pölis- ja vanaduspöögimetsad", kujutavad endast üht viimastest jäänustest Euroopa metsikust enne tööstusajastut, ökosüsteemi, mis on jäänud muutumatuks tuhandeteks aastateks.

Retezati universaalne väärtus on tunnustatud mitmete rahvusvaheliste auhindadega: UNESCO biosfäärireservaat alates 1979, PAN Parks võrgustiku liige alates 2004 (Euroopa pioneeriinitsiatiiv, mille käivitas WWF ja Hollandi Molecateni fondatsioon Euroopa metsiku kaitseks), Natura 2000 ala alates 2007, samuti Euroopa Nõukogu Euroopa diplomaga kaitsealadele, mis anti 2008. ja uuendati 2013. ja 2023. Need tunnustused asetavad Retezati Euroopa eliitlooduskaitsealade hulka, koos parkidega nagu Vanoise Prantsusmaal, Plitvice Horvaatias või Tatra Slovakkias ja Poolas.

Ajaloolised juured ja suured Euroopa seosed

Retezati ajalugu on sügavalt põimunud Kesk-Euroopa suurte lugudega, olles territoorium, mis on läbinud imperiumide ja dünastiate käest, mis kujundasid mandri saatust. Enne Rumeenia esimeseks rahvuspargiks saamist oli Retezati massiiv sajandeid aristokraatlik jahipiirkond, mis kuulus Kendeffy perekonnale, ühele Transilvaania vanimatest ja mõjukamast aadlisuguvõsast. Pärit vanast rumeenia Cândești perekonnast, magyariseeritud 15. sajandil Kendeffy nime all, valitses see dünastia laialdasi territooriume Hațegi maal, Retezati mägedes, Cugiri mägedes ja Jiu orus juba Iancu de Hunedoara aegadest. Kuni 1921. aasta maareformini omas Kendeffy perekond umbes 240 000 hektarit maad Transilvaanias, sealhulgas alpini karjamaad ja sajandite vanused metsad Retezati südames.

Nende maade ajalooline kontekst on lahutamatult seotud Transilvaania ajalooga Ungari kuningriigi osana, seejärel autonoomse vürstiriigina Osmanite ülemvõimu all, et alates 1690 siseneda Habsburgide monarhia otsese võimu alla. Pärast 1867. aasta Austria-Ungari kompromissi integreeriti Transilvaania tagasi Ungari kuningriiki Austria-Ungari impeeriumi osana ja Retezatist sai Viini keiserliku eliidi jahiterritoorium. See periood tõi Euroopa mõõtme mägede ajaloole: 1882. aastal saabus prints Rudolf, keiser Franz Joseph I ainus poeg ja Austria-Ungari troonipärija, Kendeffy perekonna Sântămăria-Orlea lossile üheks nädalaks jahiekspeditsiooniks Retezatisse. Prints Rudolf, tuntud oma kirg ornitoloogia ja looduseaduste vastu, oli lummatud nende mägede metsikusest ja tema visiit jäi koha mällu, seal eksisteerib isegi temale pühendatud monument.

Retezati metsamajandusel oli samuti Euroopa mõõde. Alates 1880. aastast tõi Kendeffy perekond piirkonda Itaalia metsnike meeskonnad Pecalist, Udine provintsist (Friuli), et teostada okaspuude raiet mollimetsades. See itaalia meistrite kohalolek jättis jälgi metsandustehnikatesse ja kohalikku toponüümikasse, kujutades endast vähetuntud peatükki tööjõu ringluses ja teadmiste vahetuses Euroopa piirkondade vahel 19. sajandil.

Enne rahvuspargi loomist oli ala jahireservaat Rumeenia kuningliku perekonna mustadele kitsedele, mida haldas Kuninglike Jahimeeste Direktoraat. Pärast 1923. aasta maareformi anti enamik alpini golast küladele ja valdadele karjatamisõigusega, säilitades siiski teatud piirangud. 1927. aastal Ungari botaaniku Gyula Nyárádi ettepanekul anti osa massiivist üle Cluji botaanikamuuseumile kaitseks, mis oli esimene samm kaitseala staatuse suunas.

Pöördepunkt tuli 22. märtsil 1935, kui Tătărescu valitsus professor Alexandru Borza ja teadlase Emil Racoviță algatusel andis välja otsuse Retezati rahvuspargi loomiseks, Rumeenia esimese rahvuspargi ja ühe esimestest kogu Karpaatide ahelas, koos Slovakkia reservaatidega (Dobroč ja Badinský, 1918) ja hilisema Tatra rahvuspargiga (1948). See saavutus kuulus laiemasse Euroopa looduspärandi väärtuse teadlikkuse voolu, mis sõdadevahelisel perioodil sai hoogu sellistes riikides nagu Šveits, Prantsusmaa, Saksamaa ja Skandinaavia maad, kus looduskaitse ideed hakkasid toetama teaduslik eliit ja Ameerika Yellowstone'i ja Yosemite pargi mudelist inspireeritud kaitseliikumised.

Alexandru Borza (1887-1971), Cluj-Napoca botaanikaaia rajaja ja Rumeenia geobotaanika pioneer, oli üks esimesi Euroopa spetsialiste, kes tegi süstemaatilisi etnobotaanika uuringuid. Koolitatud Austria-Ungari botaanikakooli traditsioonis ja omades teaduslikke kontakte uurijatega kogu Euroopast, kirjeldas Borza Retezatit kui "püha maad teadusele, oma tervikus sakraalne looduse monument". 1927. aastal avaldas ta üleskutse "Meil on vaja looduskaitseseadust" ja 1930. aastal, 7. juuli seaduse nr. 213 alusel looduskaitse kohta, loodi Loodusmonumentide komisjon, mille peakorter oli Rumeenia Akadeemias, liikmeteks Emil Racoviță, George Vâlsan, Alexandru Borza ja teised Euroopa taseme teadlased.

Emil Racoviță (1868-1947), pargi teine vaimne isa, oli maailmakuulus teadlane, biospeleoloogia rajaja, polaaruurija (osales Belgica ekspeditsioonil Antarktikas) ja maailma esimese Speoloogiainstituudi esimene direktor, mis loodi Clujis 1920. aastal. Racoviță tõi Clujisse rahvusvahelise bioloogide meeskonna, sealhulgas kaks prantslast (Jules Guiart, René Jeannel) ja šveitslane (Alfred Chappuis), luues tõelise Euroopa uurimiskeskuse. 1926. aastal asutas Racoviță ka Rahvusliku Turismibüroo (ONT), ametlikustatud 1936. aastal, pannes nii aluse vastutustundlikule ökoturismile Rumeenias, visiooniga, mis ennetas kaasaegseid säästva arengu kontseptsioone.

1955. aastal loodi Borza ja Racoviță algatusel Gemenele teadusreservaat, rangelt kaitstud ala 1630-1947 hektarit pargi südames, mõeldud eranditult teaduslikule uurimistööle. 1979. aastal kaasas UNESCO pargi programmi "Inimene ja biosfäär" (Man and the Biosphere), tunnustades seda biosfäärireservaatina, esimene selline Rumeenias. 1993. aastal kaasas Rahvusvaheline Looduskaitse Liit (IUCN) selle maapiirkonna säästva arengu demonstratsiooniprojektide hulka. 2004. aasta septembris sai Retezatist PAN Parks fondi liige, Euroopa kvaliteetsete metsikute alade võrgustik, koos parkidega nagu Fulufjället Rootsis, Majella Itaalias, Oulanka Soomes ja Peneda-Gerês Portugalis. 2007. aastal määrati park Natura 2000 alaks (ROSCI0217 Retezat ja ROSPA0084 Munții Retezat), integreerudes Euroopa ökoloogilisse võrgustikku, mis on mõeldud ühenduse huvides olevate elupaikade ja liikide kaitseks. 2008. aastal andis Euroopa Nõukogu talle prestiižika Euroopa diplomaga kaitsealadele, tunnustades looduspärandi erakordset väärtust ja kaitsepingutusi, diplom uuendati 2013. ja 2023.

Teine Retezati Euroopa mõõde on selle seos UNESCO rahvusvahelise Hațegi maa geopargiga, mis asub massiivi jalamil. See geopark, UNESCO globaalse geoparkide võrgustiku liige alates 2005, on kuulus kääbusdino sauruste fossiilide poolest, mis avastati alates 19. sajandi lõpust Sânpetrus ja Tuș teas. Liigid nagu Magyarosaurus dacus, Telmatosaurus transsylvanicus, Balaur bondoc ja hiiglaslik pterosaur Hatzegopteryx (tiibade siruulatus umbes 14 meetrit) elasid umbes 70 miljonit aastat tagasi endisel Hațegi saarel, troopilisel vulkaanilisel saarel Tethyse meres. See maailma taseme teaduslik avastus, tehtud Rumeenia ja välismaa paleontoloogide poolt (sealhulgas Kanada ja Suurbritannia) professor Zoltan Csiki-Sava juhtimisel Bukaresti ülikoolist, asetab Retezati erakordse Euroopa ja maailma geoloogilise konteksti, näidates mandrit kujundanud loodusprotsesside pidevust.

Samuti 2017. aastal kanti Retezati pöögimetsad (sealhulgas need Gemenele reservaatist) UNESCO maailmapärandi nimekirja kui osa transnatsionaalsest seeriast "Karpaatide ja teiste Euroopa piirkondade pölis- ja vanaduspöögimetsad", koos teiste 92 komponendiga 18 Euroopa riigist, Albaaniast ja Austriast kuni Hispaania ja Ukrainani. See tunnustus rõhutab Retezati rolli Euroopa metsade elurikkuse bastionina.

Looduslik meistriteos ja teaduspärand

Retezat-Godeanu massiiv eristub keeruka geoloogia ja märkimisväärse ekspressiivsusega liustikureljeefiga. Kaks suurt purskekivimist graniidioriidi, tuntud kui "Retezati graniit", ulatuvad peamise põhjakraadi suunas üle 40 kilomeetri, pakkudes haruldase ilu mineraalset maastikku, danteliste harjadega, teravate servadega ja muljetavaldavate liustikukalletega. Lõunapoolne, lubjakivi osa, tuntud kui Väike Retezat, pakub suurepäraseid karstivorme: järske kaljuseinad, kuristikud, koobasid korallilaadsete konkretsioonidega ja maa-alused galeriid. Tuntud koobaste seas on Șura Mare koobas (Rumeenia suurim koobas mahult, üle 2 miljoni kuupmeetri), Zeicu koobas, Korallide koobas ja Iorgovanu koobas.

Retezati liustikureljeef on Rumeenia Karpaatide kõige esinduslikum. Massiivi tektoonika, litoloogia ja morfoloogia, korreleerituna harjade orientatsiooniga peamiste õhumasside suhtes, teevad Retezatist Rumeenia Karpaatide kõige niiskema ala. Hüdrograafiline võrk on jagatud kaheks peamiseks suunaks: põhja poole, Strei jõe poole (Mureși bassein), kuhu kogunevad kõik jõed massiivi läänest, põhjast ja kirde idaosast, ja lõuna poole, Lääne-Jiu poole (Jiu bassein). Kõige olulisem veekogu on Râul Mare, keskmise aastase vooluhulgaga 12,9 kuupmeetrit sekundis. Kõigil pargi veekogudel kohtab suurepäraseid koski, nagu Lolaia kosk (15 meetrit kõrgust), Ciomfu Mare kosk, Râușori kosk ja Lăzeru kosk.

Kuid Retezati tõeline meistriteos on selle unikaalne liustikujärvede süsteem, umbes 80 tükki, millest 54 püsivat, asudes kõrgustel 1700-2300 meetrit. Need järved, moodustunud liustikukalletes, on grupeeritud kompleksideks või isoleeritult ja moodustavad pargi peamise atraktsiooni. Nende seas omavad kaks riiklikke rekordeid: Bucura järv, asudes 2030 meetri kõrgusel, on Rumeenia suurim liustikujärv, pindalaga 8,9 hektarit (88 612 ruutmeetrit), samas kui Zănoaga järv on riigi sügavaim liustikujärv, maksimaalse sügavusega 29 meetrit ja mahuga 693 152 kuupmeetrit. Teised märkimisväärsed järved on Galeșul, Tăul Negru, Tăul Porții, Tăul Țapului, Ana, Lia, Florica, Viorica, Ștevia ja Tăul dintre Brazi. Järvede pindala varieerub 300 ruutmeetrist (Stânișoara I) kuni Bucura 88 612 ruutmeetrini.

Retezati floora on üks Euroopa rikkamaid ja uuritumaid. Umbes 1190 kõrgema taime liigiga, mis moodustab enam kui kolmandiku Rumeenia floorast (3450 liiki), on massiiv tõeline botaaniline paradiis. Nendest on 90 taksonit endeemid, st neid ei leidu enam kusagil mujal maailmas: Centaurea phrygia ratezatensis, Draba dorneri, Festuca pacyphylla, Trifolium retezaticum, Rubus retezaticus, Hieracium borzae (nimetatud Alexandru Borza järgi) ja paljud teised. Teised 130 liiki on "ohustatud" või "haavatava" staatuses, sealhulgas edelweiss (Leontopodium alpinum), mitmesugused emajuure liigid, Rhododendron kotschyi, Doronicum carpaticum ja jää nelk. Botaaniline huvi Retezati vastu ulatub tagasi 18. sajandi teise poolde ja 19. sajandil meelitas massiiv arvukaid Euroopa botaanikuid, sealhulgas Saksamaalt, Austriast ja Ungarist, aidates kaasa selle rahvusvahelisele teaduslikule mainele.

Pargi taimestik on astmeline mitmel tasandil. Pöögimetsad (Fagus sylvatica) hõivavad ala 800-1200 meetrit, millele järgnevad segametsad (pöök, kuusk, nulg) 1200-1400 meetri vahel, siis kuusemetsad (Picea abies) 1400-1800 meetrit. Metsa ülemine piir asub 1800-1900 meetri vahel, millest kõrgemal ulatub subalpiinne ala, mida domineerivad mägimänd (Pinus mugo), seedripuu (Pinus cembra), rododendron (Rhododendron kotschyi) ja kääbuskadakas (Juniperus sibirica). Metsad katavad umbes 49% pargi pindalast ja nendest umbes 20% on virginalised ja kvaasivirginalised metsad, kõige väärtuslikumad on need Gemenele teadusreservaatist, kus asub Rumeenia ainus vana segamets ja üks väheseid Euroopas.

Retezati fauna on sama muljetavaldav, moodustades peaaegu veerandi kõigist Rumeenia imetajaliikidest. 55 imetajaliigi seas on hall hunt (Canis lupus), pruunkaru (Ursus arctos), metssiga (Sus scrofa), euroasia ilves (Lynx lynx), metskass (Felis silvestris), mägikits (Rupicapra rupicapra), punahirv (Cervus elaphus), metskits (Capreolus capreolus), saarmas (Lutra lutra), puukivinugis (Martes martes) ja mäger (Meles meles). Eri liik on alpi murakas (Marmota marmota), taasasustatud 1973. aastal, kui 17 isendit, püütud Prantsusmaa Vanoise rahvuspargist ja Salzburgi lähedalt Austria Alpides, vabastati Gemenele järve kalde. See taasasustamine, osa laiemast projektist, mis hõlmas ka Rodna ja Făgărași mägesid, on Euroopa koostöö näide elurikkuse kaitseks, Austria ja Prantsuse murakad asustavad täna Retezati harju ja pakuvad turistidele unustamatuid hetki.

Pargi linnustik hõlmab 185 liiki, Retezat on kaasatud BirdLife Internationali poolt Tähtsate Linnualade hulka (Important Bird Areas). Emblemaatiline liik on mägi kotkas (Aquila chrysaetos), kelle siluett ilmub pargi logol, koos metsisega (Tetrao urogallus), maomadulase kotkaga (Circaetus gallicus), kassikakuga (Bubo bubo), must-rähniga (Dryocopus martius), rändlõugasega (Falco peregrinus) ja raisakotkaga. Park pakub varju 13 nahkhiireliigile, olles oluline keskus nahkhiirte kaitseks, ja üle 1000 liblikaliigi on tuvastatud, Retezat omab kahte Euroopa esmast ala liblikatele.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Retezat on mähitud legendide loori, mis annab talle müütilise aura Kagu-Euroopa kollektiivses teadvuses. Mäe nimi ise pärineb rumeenia keelest: "retezat" tähendab "ära lõigatud" ja Retezati tipu (2482 meetrit) lame, nagu noaga lõigatud kuju, nähtav kogu Hațegi maalt, on andnud aluse arvukatele lugudele. Kõige levinum legend räägib kahest hiiglasest, kes võitlesid elu ja surma peale, ja üks neist lõikas adraga viltplii teraga mäe tipu maha. Teine variant jutustab Alb-Imperaatorist, imperatori pojast, kes võitluses seitsmepealise draakoniga (usuga) lõikas eksikombel mäe tipu maha. Veel uuem versioon, levitatud turistide seas, väidab, et tipu oleks "ära lõigatud" hiiglasliku laseriga tulnukate poolt, Retezatit peetakse mingiks "interplanetaarseks väravaks".

Kõige tuntum kohalik legend on Iovan Iorgovani oma, müütiline tegelane, sarnane Heraklesega Kreeka mütoloogias. Rahvalaulude järgi, salvestatud 1867. aastal Ungari etnoloogi János Csató poolt ja säilinud 43 variandis, oli Iorgovan vapper noormees, "rumeenia poeg" (roomlase poeg), kes armus karjusetüdrukusse. Tüdruk rööviti draakoni poolt ja Iorgovan, pärast meeleheitlikku otsingut, jõudis Retezati mägedesse, kus hiiglasliku nuiaga võitis draakoni. Piatra Iorgovanu tipp (2014 meetrit), asudes Väikeses Retezatis, massiivi lubjakivi osas, kannab selle kangelase nime, ja Iorgovanu koobas, mis asub lähedal, peetakse kohaks, kus draakonil oli oma pesitsus. See legend peegeldab ala daakia ja rooma kultuurikihti, Retezat asub Sarmizegetusa Regia, Daakia vaimse pealinna, ja Ulpia Traiana ruinide lähedal, roomlaste linn, mille ehitas keiser Traianus pärast Daakia vallutamist 106. pKr.

Teine ajalooline kuju Retezatiga seotud on Kendeffy perekonna oma, kelle liikmed valitsesid neid maid sajandeid. Viimane krahv Kendeffy, Gabor, jäi Rumeeniasse pärast 1948. aasta natsionaliseerimist, keeldudes lahkumast Läände koos ülejäänud perekonnaga, ja maeti Hațegi kalmistule, matustseremoonial osales kogu Sântămărie-Orlea küla elanikkond. Kendeffy pärand hõlmab Sântămăria-Orlea lossi ja Colți kindluse varemeid, ehitatud 13. sajandi lõpus Râușoru kurisu sissepääsu juures, tee kohal, mis tõuseb Retezati poole.

Teaduslike isiksuste seas, kes on märkinud Retezati ajalugu, on lisaks Alexandru Borzale ja Emil Racovițăle ka Andrei Popovici-Bâznoșanu, geograaf ja etnoloog, George Vâlsan, geograaf, samuti Ungari botaanik Gyula Nyárádi, kes pakkus 1927. aastal välja esimese loodusreservaat ala. Prantsuse geograaf Emmanuel de Martonne, kuulus oma Karpaatide uuringute poolest, külastas Retezatit 1921. aastal ja märkis massilisi raadamisi Șesi jõe basseinis. Kommunistlikul perioodil koges park isolatsiooni perioode, aga ka teadusuuringute intensiivistumist, eriti Gemenele reservaatist, kus Rumeenia Akadeemia ehitas Labori maja 1770 meetri kõrgusele.

Pärast 1990. aastat seisis Retezat silmitsi suurte väljakutsetega: ülemäärane karjatamine, ebaseaduslikud metsamajandused ja maavaidlused. 2006. aastal otsustas Rumeenia riik Kendeffy perekonna kasuks, andes neile 10 000 hektarit Retezatis, sealhulgas pargi osi, seaduse alusel, mis käsitles varasemate režiimide poolt konfiskeeritud omandi tagastamist. Rumeenia Akadeemia, kellele anti maad 1930. aastatel, vaidlustas otsuse ja pärast pikka kohtuprotsessi, 2022. aastal kuulutas kohus tagastamise ebaseaduslikuks, park naases riigi omandisse. See ajajärk pani proovile Rumeenia kaitseinstitutsioonide vastupidavuse ja tõmbas rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonide tähelepanu Euroopa looduspärandi haavatavusele.

Praktiline külastusjuhend ja tänase turisti kogemus

Retezati rahvuspargi külastamine 2026. aastal pakub täielikku Euroopa ökoturismi kogemust, kombineerides erineva raskusastmega mägimatkad, metsloomade ja -taimede vaatlemise ning juurdepääsu maailma väärtusega teaduspärandile. Peamine sissepääs parki toimub põhja poolt, Hațegi maa küladest: Ohaba de sub Piatră, Sălașu de Sus, Nucșoara ja Cârnic, mis asuvad mööda maakonnateed DJ 667A ja riigiteed DN66. Teine sissepääs on lõuna poolt, läbi Câmpu lui Neagi ja Buții kuristiku, tulles Petroșanist DN66A kaudu. Pargi külastuskeskus, mis asub Nucșoara külas (Sălașu de Sus vald), on avatud esmaspäevast reedeni kell 08:00-16:30 (reedel kuni 14:00) ja turismihooajal (laupäeval ja pühapäeval) pakuvad rangerid infot ja pileteid peamistes sissepääsudes: Cârnic, Gura Apelor ja Câmpul lui Neag.

Külastustasu on 10 Rumeenia leu inimese kohta (käibemaks kaasaarvatud), kehtiv 7 päeva, sõltumata parki sisenemiste arvust selle perioodi jooksul. Pileti saab osta Nucșoara külastuskeskusest, teistest pargi sissepääsudest, administratsiooni volitatud personalilt, samuti veebis või SMS-i kaudu, hõlbustades reisi planeerimist. Neile, kes tulevad autoga Gura Ape barjäärile (tee Gura Bucurei/Poiana Pelegii poole), võetakse täiendavalt 15 leu auto kohta metsatee läbimise tasu, Hunedoara metsadirektoraadile. Kogutud vahendid kasutatakse pargi koristamiseks, infrastruktuuri hoolduseks ja kaitsetegevuseks.

Pargi mägimajade võrk pakub matkajatele puhkepunkte: Pietrele mägimaja (1480 m), Gențiana mägimaja (1670 m), Buta mägimaja (1580 m), Rotundu mägimaja, Baleia mägimaja, Gura Ape mägimaja (945 m), samuti päästeteenistuse varjupaigad Salvamont Bucura, Salvamont Zănoaga, Stâna de Râu ja Condor. Märgistatud matkarajad varieeruvad kergest, lastega peredele ligipääsetavast, kuni rasketeni, mõeldud kogenud alpinistidele. Kõige populaarsemate seas on: marsruut Cârnic – Gențiana mägimaja – Pietrele järv – Bucura kuristik (8-9 tundi), marsruut Gura Bucurii – Bucura järv – Peleaga tipp – Pelega org – Gura Bucurii (umbes 8 tundi, keskmine kuni raske raskusaste), marsruut Râușor – Ștevia järv – Retezati tipp – Râușor (10-11 tundi, umbes 1400 meetrit kõrguste vahet), ja marsruut Buții kuristik – Buta mägimaja – Piule tipp – Pleșa tipp (8-9 tundi). Marsruut, mis on ligipääsetav kõigile, sealhulgas puuetega inimestele, on hiljuti välja ehitatud Nucșoara külastuskeskuses, võimaldades kontakti loodusega kõigi meelte kaudu.

Optimaalne külastusaeg on juuni ja septembri vahel, kui ilm on soodne ja enamik radu on ligipääsetavad. Talvel muutub park suusamatkade ja talvise alpinismi maaks, mõned rajad on suletud laviiniohu tõttu. Telkimine on lubatud ainult määratud aladel, järgides pargi eeskirju. Oluline on teada, et Gemenele teadusreservaatist on avalikkusele juurdepääs rangelt keelatud, lubatud ainult uurijatele, kellel on Rumeenia Akadeemia poolt väljastatud luba, see on täieliku kaitse ala, mis on mõeldud ökosüsteemide säilitamiseks nende loomulikus olekus.

Täielikuks kogemuseks saavad külastajad kombineerida Retezati uurimise külastustega UNESCO rahvusvahelises Hațegi maa geopargis, mis asub massiivi jalamil. Siin saab külastada Hațegi geopargi maja, näitusega "Draakonid, lohed ja dinosaurused", Kääbusdino sauruste maja Sânpetrus, Vulkaanide maja Densușis, samuti keskaegseid kindluskirikuid Densușis (Rumeenia vanim, 15. sajandi seinamaalingutega), Sântămăria-Orleas ja Streis, mis on kantud UNESCO maailmapärandi hulka. Samuti asub lähedal Sarmizegetusa Regia, endine Daakia pealinn, kaasatud UNESCO maailmapärandi hulka kui osa "Orăștie mägede daakia kindlustest".

Retezat jääb seega kohaks, kus Euroopa ajalugu — daakia tsivilisatsioonist ja Rooma vallutusest, läbi keskaegsete rände ja Austria-Ungari aristokraatia, kuni kaasaegse teaduse ja tänapäevani — kohtub loodusega erandliku sümbioosiga. See on pühamu mitte ainult pruunkarule, hundile, mägikitsedele ja mägi kotkale, vaid ka Euroopa avastamisvaimule, looduspärandi austusele ja tsivilisatsiooni tõeliste väärtuste otsingule. Euroopa reisijale, kes siia jõuab, pakub Retezat seda, mida vähesed kohad mandril enam pakkuda saavad: autentset kohtumist metsikusega, maastikus, mis on jäänud sisuliselt muutumatuks tuhandeteks aastateks, imperiumide möödumise ja elu püsimise tunnistajaks selle kõige puhtamas vormis.