Cotroceni loss

Võimu ja vaimu kindlus Kagu-Euroopa südames

Mäe otsas, kunagise Bukaresti läänepoolsel äärel, kunagi piiramatute Vlăsie metsade ümbritsetuna ja Dâmbovița jõe valvatuna, kerkib tänapäeval üks Euroopa kõige kaasahaaravamatest ajaloolistest ansamblitest: Cotroceni loss. See ei ole lihtsalt monument, vaid tõeline Euroopa ajaloo palimpsest, koht, kus kohtuvad kiht kihi peal – Bütsantsi vaim Kreeka pagulaste poolt pärast Konstantinoopoli langemist, rumeenia bojaaride barokne hiilgus, Hohenzollerni dünastia ambitsioon, prantsuse ja briti Belle Époque'i elegants, 20. sajandi totalitarismi draama ja demokraatia taassünd pärast 1989. Peaaegu kolmsada viiskümmend aastat katkematult on Cotroceni olnud võimu ruum – klooster ja vürstide residents, kuningaloss ja tänane Rumeenia presidendi residents –, mis teeb sellest riigi pikima ja katkematu kasutusajaga residentsist. Kultiveeritud Euroopa reisija jaoks tähendab Cotroceni külastus astuda mõne tunni jooksul läbi terveid mandri tsivilisatsiooni ajastuid: ristisõjast ja Viini ning Konstantinoopoli vahelistest läbirääkimistest, Louis XVI stiilis salongideni, otsuseni Rumeenia astuda Esimesse maailmasõtta Antandi poolel ja diktatuuri poolt lammutatud kiriku taastamiseni, mis tõsteti üles ainulaadse arhitektuurse vastupanu žestina kogu Euroopas.

Vlăsie metsadest Athose mäele: Bütsantsi ja osmanite juured

Legend ja ajalugu: Cotroceni nimi tähendus

Lugu algab nime enda tähendusega. Sõna "cotrocean" pärineb uurijate järgi arhaismist "a (se) cotroci", st peituda, varjuda. Tähendus omandab sügavuse, kui mõtleme koha geograafiale: enne tänapäevast Bukaresti oli Cotroceni küngas kaetud Vlăsie tihedate metsadega, metsad nii tihedad, et pakkusid varju neile, kes põgenesid vürsti häda eest. Tipul oli puidust kloostrik, mida mungad kutsusid "Ülemisteks Cotrocenideks", vastandina "Alamiste Cotrocenidest", tellisetööliste küla mäe jalamil. Küla ja mõis on dokumenteeritud esmakordselt vürstlikus hrisovis 27. novembril 1614, kujul "Cotroceni", kuigi need eksisteerisid kindlasti ka enne 1600: esimesed dokumenteeritud omanikud – Stoica, Preda ja Istfan – tunnistasid, et enne Mihai Vapra vürstlikuks omandiks saamist valdasid nad "Cotroceneid". See mõisa pidevus pealinna äärel, mis läks vürsti käest bojaaride perekonna kätte ja seejärel dünastia omandisse, on kogu järgneva koha ajaloo aluseks.

Șerban Cantacuzino: Bütsantsi prints Valahhi troonil

Pöördepunkt toimub 17. sajandi teisel poolel, kui Cantacuzino perekond – Bütsantsi päritolu, tulnud Rumeenia maadesse esimestel kümnenditel pärast Konstantinoopoli langemist osmanite kätte (1453) – sepib endale printsiliku saatuse. Perekonna kõige silmapaistvam esindaja Șerban Cantacuzino (1640–1688) tõusis järk-järgult kõikidele õukonna ametikohtadele, näidates teravust, diskreetsust, võõrkeelte tundmist ja ehitusannet. 1660. aastal sai ta teenete eest vürst Gheorghe Ghica juures Cotroceni mõisa, saades selle tegelikult enda valdusse alles 18. novembril 1671, pärast aastaid tagakiusamisi ja õukonnaintrige. Legend räägib, et 1678. aasta sügisel, olles jälitatud Duca Vodă poolt, kes tahtis vabaneda troonipretendentist, varjus Șerban end Cotrocenis, kus ta jäi peidetuks kolm päeva ja palvetas pühakuid Sergiust ja Vachust, et need vahendaksid tema päästmise eest, lubades, et kui ta pääseb, ehitab ta sinna suure kiriku. Ta pääses, põgenes Konstantinoopolisse, ostis vürstkonna 600 000 leiga ja 1679. aasta kevadel tõusis troonile. 26. mail 1679 algasid kloostri ehitustööd ja kirik, mille pühitseti Jumalasünnitaja Uinumise ja pühakute Sergiuse ja Vachi nimeks – valitud seoses asutaja isikliku elu sündmustega – valmis oktoobris 1682.

Șerban Cantacuzino ei olnud mitte ainult asutaja, vaid ka Euroopa diplomaatia mees. Ta pidas Viini õukonnaga läbirääkimisi Valahhi üleminekuks kristlikku laagrisse, ihkades saada Balkani kristlaste kaitsjaks, ja Habsburgid lubasid talle vastu vabastatud Konstantinoopoli keisritrooni osmanitest. See ambitsioon – muuta väike vasallvürstkond kristlikuks kuningriigiks, liitunud Kesk-Euroopaga – asetab Șerbani kuju ühisesse konstellatsiooni teiste sama ajastu balkani printsidega, alates Dimitrie Cantemirist kuni Bütsantsi keisriteni paguluses. Tema valitsusaeg oli muideks kultuurilise hiilguse ajastu: Cotrocenis paigaldatud trükikojas ilmusid Evangeelium (1682) ja Apostel (1683), ja 1688 – veidi enne asutaja surma – Bukaresti Piibel, esimene täielik rumeenia keeles trükitud Piibel, keele ja rahvuskultuuri monument, mille rolli rumeenia kirjakeele kujunemisel võib võrrelda Lutheri Piibli rolliga saksa keele jaoks. Șerban Cantacuzino suri 28. oktoobril 1688, vaid 54-aastaselt, ja maeti oma asutatud kiriku naosesse, koos oma vendade Matei ja Iordache'ga ning teiste dünastia liikmetega, muutes Cotroceni perekonna nekropoliks.

Rumeenia kõige rikkam klooster ja side Athosega

Asutaja annetused muutsid Cotroceni kloostri kiiresti Rumeenia kõige rikkamaks kloostriks. 1716. aasta inventar loetles 20 suurt mõisa (Ilfovis, Dâmbovițas, Muscelis, Teleormanis, Ialomițas), 10 mustlaste küla, 18 poodi Bukarestis, Șerban Vodă kõrtsi, õiguse soola, jookide, kala ja puidu tollimaksudele, pluss tulud 20 kloostrist ja kloostrikust kogu riigist. 1682. aastal pühendas Șerban kloostri Athose mäe kloostrikogukonnale, Protatoni kaudu – žest, millel polnud eeskuju tingimuste tõttu, mille ta seadis: iguumen pidi olema hea administraator, Athosele pidi jõudma ainult tulude ülejääk, midagi aaretest ei tohtinud kloostrist lahkuda, iguumen pidi andma aru kord kolme aasta jooksul, pidi järgima athoslikku tüpikoni, pühakute Sergiuse ja Vachi päeva (7. oktoober) pidi tähistama erilisel viisil, ja asutajat ning tema sugulast pidi mälestama ning teda sinna matma. Samas olukorras oli ka Kolme Hierarhi klooster Moldovas, Vasile Lupu asutus – paralleel, mis näitab, kui tihedalt oli rumeenia õigeusu maailm seotud õigeusu suurte keskustega, Athosest Kiievi ja Moskvasse. Kiriku arhitektuur, brâncovenesc stiilis, kümne kaheksanurkse kivisambaga toetatud eeskoda, 12 sise sambaga ja nikerdatud ning kullatud puust iconostasiga, oli täiuslikus proportsioonis koopia Curtea de Argeși piiskoplikirikust, mille asutas Neagoe Basarab; ehitustööde koordinaator Mihai Cantacuzino oli koolitatud arhitektiks Padovas ja Ravennas, ja kiriku maali usaldati kuulsale maalijale Pârvu Mutule – tõelisele koolkonna loojale, keda 2017. aastal kanoniseeris Rumeenia Õigeusu Kiriku Püha Sinod. Nii alguse saanud brâncovenesc stiil asub post-Bütsantsi traditsiooni, itaalia-kreetapäraste kooli mõju ja Kesk-Euroopa baroki kokkupuutepunktis – samad kultuurilised juured, mis samal ajastul kujundasid Prahas, Viinis või Krakowis asuvaid losse. Välisreisijad nagu inglane Edmund Chishull (1702), itaallane Anton Maria Del Chiaro – muusik ja asutaja sekretär, hiljem Brâncoveanu kroonik –, Domenico Sestini, austrialane Franz Joseph Sulzer või kreeklane Dapontes jätsid tunnistusi ansambli ilu kohta, asetades selle kindlalt Euroopa kultuurikaardile.

Suurte impeeriumide strateegiline koht

Sajandite jooksul oli Cotroceni platoo esimese tähtsusega strateegiline punkt ja selle sõjaline ajalugu peegeldab Balkani pärast võidelnud impeeriumide sõdade ajalugu. Juulis 1737 asetasid Austria väed kindral Ghilany juhtimisel siia laagrisse; 1739. aastal osmanite väed kindral Suleiman Paša juhtimisel; 1800–1802 Türgi ja Vene väed; 1806. aastal venelased kindral Miloradovitši juhtimisel. Need laagrid peegeldavad 18. sajandi Austria-Vene-Türgi sõdu, mis lõppesid Kuciuk-Kainargi lepinguga (1774) ja hiljem Bukaresti rahuga (1812), hetked, mil Kagu-Euroopa kaart kirjutati ümber läbirääkimiste laua ääres Peterburi, Viini ja Konstantinoopoli vahel. 1802. aasta laastav maavärin hävitas kiriku ja keldrid; nende taastamine tõi kaasa nii suured võlad, et 1816. aastal pidi riigi Üldkogu sekkuma, kas selleks, et Protaton maksaks võlad, või 18 poodi müügiks Bukarestis. 1821. aastal, Tudor Vladimirescu revolutsiooni ajal, sai klooster revolutsionääride peakorteriks, kes kaevasid kaitsekraave ja tugevdasid positsioone reduutide ja kahuritega – episood, mis seob Cotroceni sama ajastu suurte rahvuslike liikumistega Euroopas, alates 1821. aasta revolutsioonidest Kreekas ja Rumeenia maades. 1848. aastal okupeerisid kloostri osmanite väed, kes arreteerisid revolutsionääre. Ja 1862–1863, Alexandru Ioan Cuza all – vürst, kes oli oma residentsi siia seadnud ja kes oli 1859. aastal ühendanud kaks rumeenia provintsi –, Cotroceni platool sai sõjalise väljaõppe laager, paralleelselt vürstlike majade renoveerimise ja sisustamisega, mida rahastas Välisministeerium 4000 kuldna krediidiliiniga. Nii oli Cotroceni enne kuningalossiks saamist olnud juba kaks sajandit elav tunnistaja konfliktidest ja muutustest, mis tegid Euroopa tänapäevaseks.

Veneetsia, Pariisi ja Londoni vahel: Hohenzollerni dünastia kuningaloss

Carol I ja prantsuse arhitekt Paul Gottereau

Hüpe Euroopa tänapäevasusse toimub 19. sajandi lõpus. Prints Carol von Hohenzollern-Sigmaringen – kes oli tõusnud Rumeenia troonile 1866. aastal ja oli just saavutanud täieliku iseseisvuse 1877–1878, Vene-Türgi sõja ja Berliini lepingu tulemusena – kasutas alates juunist 1866 Cotroceni vürstlikku lossi, elades seal peaaegu kaks kümnendit koos oma abikaasa kuninganna Elisabetiga (tuntud kirjandusmaailmas pseudonüümi Carmen Sylva all), kuni 1885. aastal avati Kuningaloss Calea Victoriei tänaval (tänane Rumeenia Rahvuslik Kunstimuuseum). 1889. aasta kevadel otsustab Carol I vanade vürstlike majade lammutamise ja tänapäevase lossi ehitamise, mis oli mõeldud pärija printsile Ferdinandile, tema pojapojale. Ehitus algab 1888. aastal ja 1893–1895 vahel ehitatakse loss uuesti prantsuse arhitekti Paul Gottereau plaanide järgi, beaux-arts'i akadeemilisuse esindaja, koolitatud École des Beaux-Arts'is Pariisis, kes oli juba allkirjastanud Kuningalossi Calea Victoriei tänaval, Säästukassa ja Deposiitide Palee, "Carol I" Ülikooli Fondi (Keskülikooli Raamatukogu) ja Craiova Kunstimuuseumi. Gottereau, sündinud Perpignanis 1843. aastal, kavandas Cotroceni klassitsistlikus Veneetsia stiilis – viide Serenissimale, mis rääkis uue kuningriigi Euroopa püüdlustest –, itaalia Cipollino marmorist treppide ja balustraadidega ning stukoga, arhitektuurikeeles, mis lähendas teda itaalia renessansipaleedele ja Madalmaade omadele. Oma töö eest sai prantsuse arhitekt autasustatud Rumeenia Kroonu ordeniga ohvitseri auastmes ja 1897. aastal nimetati Prantsuse Auleegioni rüütliks.

Gottereau kavandatud – ja hiljem täiustatud – interjöörid on tõeline teekond läbi Euroopa dekoratiivkunsti: lossi söögituba taastati saksa renessansi stiilis ja ruumidel on eri stiilide jäljed, alates Louis XIV-st kuni Louis XV ja Louis XVI-ni, inglise rokokoost kuni Bütsantsi aktsentideni. See Euroopa stiilide "muuseum" miniatuuris peegeldab Hohenzollern-Sigmaringeni dünastia ambitsiooni ankurdada Rumeenia mannermaiste suurte monarhiate kontserti, koos Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritanniaga.

Kuninganna Maria: kuninganna Victoria pojapojatüdruk Cotrocenis

29. detsembril 1892 (10. jaanuar 1893, uus kalender) abiellus Ferdinand Sinaias printsess Maria von Edinburghist ja Sachsen-Coburg-Gothast, sündinud 29. oktoobril 1875 Eastwell Parkis, Kenti krahvkonnas – Suurbritannia kuninganna Victoria ja Venemaa tsaar Aleksander II pojapojatütar. Printsipaar kolis Cotrocenisse 1896. aastal ja loss sai nende alaliseks residentsiks kuni kuninganna surmani 1938. aastal. Siin, kuninganna Maria – briti printsess, kirjanik ja kunstnik – jättis oma kustumatu jälje dekoratsioonidele aastatel 1900–1910: Kuldne Salong (1901), Hõbedane Magamistuba (1905) ja Norra Salong (1911), tehtud tšehhi arhitekti Karel Límani plaanide järgi, kuningakoja arhitekti, koos Rohelise Salongiga – Louis XVI stiili tõlgendus inglise aktsentidega – ja Maali ja Pürograafia Salongiga. Kuninganna tunnistas, et tema "elu unistus" oli muuta Cotroceni "unelma majaks" ja oma mälestuste lehekülgedel kirjeldab ta emotsiooniga, kuidas ta "muudab Cotroceneid vastavalt sellele, mida olin õppinud rumeenia arhitektuurist ja ornamentikast". Pärast Esimest maailmasõda, tema juhtimisel, kavandas rumeenia arhitekt Grigore Cerchez lossi põhja tiiva uuesti rahvusromantilises stiilis (1913–1915), lisades suure saali terrassiga peal ja kaks sambaga lehtlat – üks neist oli täpne koopia kuulsast Hurezi kloostri lehtlast –, ja aastatel 1925–1929 sisustas ta ümber Suure Valge Salongi ja kuninganna magamistoa. Nii eksisteerivad Cotrocenis ühes ansamblis Viini juugend (Secession), prantsuse neoklassitsism, rumeenia rahvusromantism ja brâncovenesc traditsioon – stiilide dialoog, mis peegeldab väikses mõõtkavas kogu Euroopa kunsti arengut 1880–1930.

Euroopa õukond: külalised, liidud ja ajaloolised otsused

Cotroceni loss oli sõdadevahelisel perioodil Euroopa diplomaatia lava. Siin võeti vastu Jugoslaavia kuningas Aleksander I (veebruar 1922), itaalia marssal Pietro Badoglio (mai 1922), Austria liidukantsler, monsenjöör Ignaz Seipel (veebruar 1924), Tšehhoslovakkia ja Serbia välisministrid Edvard Beneš ja Momčilo Ninčić (mai 1925) – kujud, kes järgnevatel aastatel mängisid otsustavaid rolle Euroopa saatustes, alates Müncheni konverentsist kuni Väikese Antandi moodustamiseni. Aga kõige raskem hetk lossi ajaloos Euroopa poliitilise lavanana toimus augustis 1916: 14. augusti 1916 Krooninõukogu, kogunenud Cotroceni lossi söögitoas, otsustas Rumeenia loobuda neutraalsusest ja astuda Esimesse maailmasõtta Antandi poolel – otsus, mis pidi muutma Euroopa kaarti igaveseks ja mis viis 1918. aasta Suure Ühenduseni. Kuninganna Maria, kohal olnud neil aruteludel, sai Rumeenia vastupanu sümboliks sõja rasketel aastatel ja tema mälestus – britist, kes sai Rumeenia kuningannaks ja rahva emaks – seob Cotroceni ainulaadsel viisil Euroopa kroonide ajalooga.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Kommunistlik ajastu: Pioneride loss ja kiriku draama

Pärast kuningas Mihai troonist loobumist (30. detsember 1947) ja rahvavabariigi kehtestamist läks Cotroceni loss riigi haldusse ja 1948. aastal suleti kloostri kirik kultusest "ideoloogilistel kaalutlustel". Aastatel 1949/1950–1976 töötas hoone Pioneride Lossina – institutsioon, mis oli inspireeritud Nõukogude mudelist pioneride majadest ja pioneride lossidest kogu idablokis, alates Pionierpalastist Ida-Berliinis kuni pioneride majadeni Moskvas või Varssavis. Paljud bukareštlaste põlvkonnad astusid siis, teadmata, ruumidesse, kus olid elanud kuningad ja kuningannad: kuninganna Maria Norra Salong sai pioneride jututoa saaliks, Maali Salong sai balletisaaliks ja kuningas Ferdinandi raamatukogu raamatud pandi lossi õues tulle – barbaarne žest, mis peegeldab kuninglike raamatukogude ja pärandi saatust kogu kommunistlikus Euroopas. 1976. aastal võttis lossi üle Riigiprotokoll ja 4. märtsi 1977 laastav maavärin hävitas suure osa ansambli hoonetest. Pärast 1977. aastat kasutas Nicolae Ceaușescu lossi külalistemajana ja 1984. aastal otsustas ta lammutada Șerban Cantacuzino asutatud kiriku – otsus, mis kuulub kommunistlike režiimide ideoloogiliste hävitustööde loogikasse Euroopas, alates Berliini Kuningalossi (Stadtschloss) lammutamisest 1950. aastal Saksa DV poolt kuni idabloki pealinnade linnaplaneerimisteni, mis kustutasid terveid kvartaleid.

Päästmine vahendite kõrvalejuhtimise kaudu

Kiriku päästmise lugu on iseenesest Euroopa vastupanu lehekülg. Kuna lammutamiseks ei olnud eraldatud ühtegi vahendit, kasutas arhitekt Camil Roguski – vastutav lossi uue tiiva ehitamise eest – vahendite kõrvalejuhtimist: ta kasutas teistele töödele mõeldud raha kiriku kivi, sammaste, profiilide ja freskode väljaviimiseks ja transportis need Cernica kloostrisse, lattu, olles veendunud, et kirik ehitatakse kunagi uuesti üles. Veelgi enam, kui Elena Ceaușescu nõudis, et kiriku asemele ehitataks ujumisbassein, pidi Roguski teda veenma – kavalusega, mis on väärt kõige ingenioossemaid õukonnaintrige Euroopa ajaloos –, et bassein uputaks lossi keldri. Nii jäi kiriku vundament puutumata, säilitades oma algse kuju, ja umbes 80 ruutmeetrit originaalfreskost – pronaose seinal asuv asutajate portreede sein, Pârvu Mutu teos –, koos nikerdatud ja kullatud iconostasiga ning osa liturgilisest aardest, päästeti. Pärast 1977. aasta maavärinat koordineeris lossi ajaloolise osa restaureerimist arhitekt Nicolae Vlădescu, kes austas Gottereau ja Cerchezi stiili, ja 1980–1986 ehitati uus tiib – tänane Presidendi Administratsiooni residents –, mille arhitektuur võtab vaimus traditsioonilisi rumeenia elemente; uue tiiva monumentaalne trepp, uhke uksega ja selle kohal oleva dekoratiivse friisiga, on inspireeritud isegi friisist, mis ümbritses lammutatud kirikut.

Taassünd: revolutsioonist 2009. aasta pühitsemiseni

Pärast detsembri 1989 revolutsiooni – seda 1989. aastat, mis kukutas kommunistlikud režiimid kogu Euroopas, Berliinist Sofiani ja Prahast Bukarestini – sai Cotroceni lossist Rumeenia presidendi residents. Valitsuse määrusega 10. juulist 1991 loodi Cotroceni Rahvusmuuseum, ametlikult avatud avalikkusele 27. detsembril 1991, lossi ajaloolises korpuses. 1994. aastal anti muuseumile Euroopa Aasta Muuseumi auhind – Special Commendation, antud Euroopa Nõukogu poolt, tunnustus, mis asetab institutsiooni mandri suurte muuseumide kaardile, koos laureaatidega nagu Van Goghti muuseum Amsterdamis või Rijksmuseum. Kiriku osas algasid rekonstrueerimistööd 2003–2004, presidendi Ion Iliescu ametiajal, kui pühapaik ehitati osaliselt üles vanadele vundamentidele, "Cantacuzino Memoriaali" kujul, naosesse paigutati mõned fragmendid Pârvu Mutu originaalfreskodest. Aastatel 2008–2009, presidendi Traian Băsescu ametiajal, viidi rekonstrueerimine täielikult lõpule: altar täiendati originaalse kullatud puust catapetesma tagasitoomisega ja kinnitamisega, paigaldati üle tonni kaaluv kell, valatud Maramureși piiskopkonna profiilitehases, ja 11. oktoobril 2009 pühitses patriarh Daniel kiriku, mis seega sisenes muuseumi külastusmarsruuti. Tänapäeval osalevad usklikud pühapäeval jumalateenistustel taassündinud kirikus, samal ajal kui lossi õu võtab perioodiliselt vastu kontserte ja kultuuriüritusi – püha naasmine võimu ruumi, ainulaadne endises kommunistlikus blokis.

Cotroceni Rahvusmuuseum: kunstiaare Euroopa ristteel

Lossi ajaloolises tiivas mahutab Cotroceni Rahvusmuuseum kogusid, mis illustreerivad Rumeenia kunstilist arengut Euroopa kontekstis. Kunstigalerii sisaldab töid, mille on allkirjastanud rumeenia maalikunsti meistrid – Theodor Aman, Nicolae Grigorescu, Ioan Andreescu, Ștefan Luchian, Nicolae Tonitza, Theodor Pallady, Gheorghe Petrașcu, Gheorghe Tattarescu, Corneliu Baba, Dimitrie Paciurea, Constantin Brâncuși – kunstnikud, koolitatud Euroopa suurtes koolides (Pariis, München, Viin), kelle teosed dialoogis prantsuse akadeemilisusega, impressionismiga ja 20. sajandi avangardidega. Nende kõrval hoiab muuseum Euroopa ja Jaapani graafikat, prantsuse ajastu mööblit, idamaiseid vaipu, Transilvaania rahvaikoone, liturgilist hõbeesemeid ja tikandeid, portselane ja kristalle, mis kuulusid endisele kuningaperekonnale, samuti numismaatika ja keskaegse kunsti kogusid. Muuseumi eripära seisneb mälu- ja dekoratiivkunstimuuseumi iseloomu ühendamises arhitektuurilises raamistikus, mis ise on eksponaat: auhall, keldrid, endise kloostri köök, siseõu, aiad ja alates 2009. aastast taastatud kirik. Ekspositsioonimarsruut läbib kuninglikke kortereid – kuningas Ferdinandi raamatukogu, tema magamistuba, kuninganna Maria korter Norra Salongiga –, vastuvõtusalonge ja protokoliruume, pakkudes külastajale sissevaate dünastia intiimelu ja maitsesse, kes oskas ühendada lääneliku rafineerituse rahvusliku identiteediga. Alates 2025. aastast, ajutiste presidentide Ilie Bolojan ja Nicușor Dan impulsi all, on loss kogenud enneolematut avatust avalikkusele programmi "Avatud uksed Cotroceni lossis" kaudu: nädalavahetustel saab tasuta külastada aedu, Tseremooniate platood, Barokkplatood, siseõuesid ja Lossi kirikut, läbi peavärava Professor Doctor Gheorghe Marinescu puiesteelt, samal ajal kui tasulised marsruudid hõlmavad ka Presidendi Administratsiooni esindusruume nagu Ühenduse Saal, Basarabilor galerii ja Etenduste Saal – ruumid, mis ülejäänud nädalal on reserveeritud riigi esindamisele ja protokollile.

Praktiline külastusjuhend: Euroopa reisija kogemus

Programm, juurdepääs ja hinnad

Cotroceni loss asub Bukaresti 6. sektoris, Geniuse puiesteel nr 1–3, juurdepääsuga ka Cotroceni maanteelt, lähedal "Dimitrie Brândză" Botaanikaaiale (asutatud 1860) ja Eroilor metroojaamale. Cotroceni Rahvusmuuseum on avalikkusele avatud teisipäevast pühapäevani kell 09:00–17:00, viimane sissepääs umbes kell 16:00 (programm võib varieeruda hooaja ja institutsionaalsete ürituste järgi – alates 15. juulist 2026 on külastajate juurdepääs kavandatud kell 09:00–16:00, viimane sissepääs samal kellaajal). Esmaspäeval on muuseum suletud. Külastus toimub kas giidiga ekskursioonidel – rumeenia, inglise, prantsuse, itaalia, hispaania ja saksa keeles, väljumistega kell 09:30, 10:30, 11:30, 12:30, 13:30, 14:30 ja 15:30 –, või ilma giidita, teatud intervallidel, või ekspositsioonimarsruudil. Käesoleva juhendi koostamise ajal kehtivad hinnad on diferentseeritud: täielik ekskursioon (umbes 100 minutit, hõlmates kööki, siseõue, kirikut, auhalli, keldrit ja I ja II korrust) maksab 30 leud täiskasvanud residentidele ja 50 leud väliskülastajatele, soodustustega õpilastele, üliõpilastele (10–12,5 leud) ja pensionäridele (15–25 leud); klassikaline ekskursioon (60 minutit) maksab 20–40 leud; nädalavahetuse marsruut, mis hõlmab ka Presidendi Administratsiooni esindusruume, on hinnaga 70 leud, 75% soodusega õpilastele ja üliõpilastele ning 50% pensionäridele; olemas on ka VIP-ekskursiooni võimalus era gruppidele maksimaalselt kuuele inimesele. Piletid saab osta veebis, ametlikul saidil muzeulcotroceni.ro ja platvormidel IaBilet ja BookTes, või kassas, ja giidiga ekskursioonide puhul on soovitatav eelnev broneerimine telefoni teel (021-317.31.07, 0725.518.381) või e-posti teel ([email protected]), vähemalt 24 tundi ette. Tasuta juurdepääs antakse koolieelikutele, puuetega inimestele, sõjaveteranidele, revolutsiooni kangelastele, ICOMi liikmetele ja kultuuriasutuste spetsialistidele. Muuseumis on lubatud pildistada, välja arvatud kirikus ja mõnes giidi poolt näidatud tsoonis, ja külastajaid palutakse järgida käitumiskoodeksit, mis on omane ruumile, mis jääb samal ajal presidendi institutsiooni aktiivseks residentsiks.

Mida te samm-sammult avastate

Cotroceni külastus toimub ajas rändamisena. Alustate reeglina siseõuest ja endise kloostri köögist – ruum, mis säilitab 17. sajandi mälu –, seejärel tõusete kuningalossi korrustele: auhall oma itaalia marmoriga, kuninganna Maria Kuldne Salong, Roheline Salong Louis XVI vaimus, Hõbedane Magamistuba, Norra Salong – briti printsessi intiimne varjupaik –, kuningas Ferdinandi raamatukogu ja söögituba saksa renessansi stiilis. Ajaloolised keldrid oma võlvidega meenutavad vana kloostri lao funktsiooni ja kirik, taas pühitsetud 2009. aastal, avaldab muljet oma sambaga eeskodaga, Pârvu Mutu fresko fragmentidega, mis on naosesse paigaldatud, ja originaalse catapetesmaga, mis toodi oma kohale tagasi pärast 25-aastast pagendust Cernica kloostris. Lossi aiad – oma alleede, haruldase taimestiku ja vaatega linnale – pakuvad lõpuks hingetõmbe hetke, kutsudes mõtisklema ajaloo üle, mis Cotrocenis ei ole kunagi peatunud: Bütsantsi printsi palvest, kes oli metsades peidus, kuningliku Euroopa õukonna hiilguseni, arhitekti vaikse vastupanuni, kes päästis kiriku pühad valega, ja võimu kindluse väravate taasavamiseni pärast 1989 kodanikele ja maailmale. Euroopa reisija jaoks jääb Cotroceni selleks, mis ta on alati olnud: koht, kus mandri ajalugu saab lugeda kivis, freskos ja kullas, vaid mõne sammu kaugusel Bukarestist, mis on täies Euroopa transformatsioonis.