Kuninglik palee (Rumeenia Rahvuslik Kunstimuuseum)

Köitev sissejuhatus ja universaalne väärtus

Victoriei tänaval, seal kus Bukarest tõuseb oma suurima arhitektuurilise uhkusega, kerkib, kogu platsi domineerides, hoone, mis on olnud tunnistajaks peaaegu kahele sajandile ühe rahva ja ühe mandri ajaloole: Kuninglik palee, täna Rumeenia Rahvusliku Kunstimuuseumi peakorter. Euroopa reisijale, kes läbib seda arteri, mida kunagi hüüti "Väikeseks Pariisiks", ei ole palee mitte lihtsalt muljetavaldav monument teiste seas — see on tõeline Euroopa ise palimpsest, piiripost, kus kohtuvad järjest, 19. sajandi fanariootide maitse, Saksa dünastia riiklik ambitsioon, prantsuse Belle Époque elegants, Teise maailmasõja draama, kommunistlik tragöödia ja lõpuks 1989. aasta demokraatlik taassünd. Selle hoone väravast sisenemine tähendab sisuliselt ühe ääremaailma Kagu-Euroopa riigi ajaloo läbimist, kuidas see on visalt oma koha leidnud Euroopa rahvaste kontserdis.

Kuningliku palee universaalne väärtus seisnebki just selles unikaalses võimes olla olnud järjest: bojaaride residents, vürstlik õukond, Berliini kongressil tunnustatud riigi kuninglik residents, kuningliku diktatuuri peakorter, kommunistlik "Vabariigi palee", 1989. aasta revolutsiooni teater ja lõpuks kunstitempel, mis on avatud kõigile — muutus, mis peegeldab väiksemas mõõtkavas suuri metamorfoose, mida Euroopa ise on läbinud viimase kahesaja aasta jooksul. Selle ees kerkib kuningas Carol I ratsamonument, ja vahetus läheduses säravad Rumeenia Ateen, CEC palee ja Stavropoleose klooster — ansambel, mis teeb sellest platsist (pärast 1989. aastat Revolutsiooni platsiks nimetatud) ühe tihedama Euroopa pärandi kontsentratsiooniga kogu pealinnas. Kuninglik palee ei ole seega mitte lihtsalt muuseum teiste seas: see on koht, kus kunst, võim ja Euroopa mälu kohtuvad sama katuse all.

Ajaloolised juured ja suured Euroopa seosed

Bojaaride residentsist vürstlikuks õukonnaks (1812–1866)

Lugu algab täies fanariootide ajastul, Bukarestis selle lääneosas, nn Mogoșoaia sillal — hilisemal Victoriei tänaval. Aastatel 1812–1815 ehitab suur logofäät ja valgustatud bojaar Dinicu Golescu, üks Muntenia eliidi säravamaid kujusid, siia uhke neoklassitsistliku maja, ühe korrusega ja mitte vähem kui 25 toaga — muljetavaldav arv tolleaegse Bukaresti jaoks. Golescu oli tõelise Euroopa avatuse mees: oma reiside mälestused ("Märkus minu reisist"), vend teiste pașoptistliku liikumise tegelastega, kuulus ta bojaaride põlvkonda, kes vaatasid Pariisi, Viini ja Peterburi poole moderniseerimise mudelite järele. Tema maja — "ehitan ma tulevikule", kirjutas ta oma isale — oli mõeldud Bukaresti eliidi salongina, valgustatud vestluse ruumina veel idamaise traditsiooniga domineeritud fanariootide õukondade maailmas.

Pärast Dinicu surma 1830. aastal müüvad pärijad maja riigile (1833), mis paigaldab siia keskvalitsuse, ja 1837. aastal vürst Alexandru Dimitrie Ghica tõstab selle vürstlikuks õukonnaks — esimene samm ruumi pühitsemise suunas. Ghica ja tema järeltulijate — Gheorghe Bibescu ja Barbu Știrbei — all omandab vana bojaaride maja palee väärtused: korruse salong muudetakse Troonisaaliks, ja dekoratsioon — mööbel, kangad, kunstiteosed — järgib väikeste Prantsuse paleede moodi, pidevas dialoogis Euroopa suurte õukondadega. 1854–1855. aasta renoveerimised Știrbei valitsusajal tugevdavad seda saatust. Kui jaanuaris 1859 kaks Rumeenia vürstiriiki — Moldova ja Valahhia — ühendatakse Alexandru Ioan Cuza trooni all, saab Mogoșoaia silla maja loomulikult esimese Rumeenia rahvusriigi vürsti residentsiks. 1859. aasta ühendus sobib ideaalselt Euroopa ajastu suurde ühenduste loosse: see on sama kümnend, mil Garibaldi ja Cavour ühendasid Itaalia (Itaalia kuningriik kuulutati välja 1861), ja järgmisel kümnendil realiseerib Bismarck Saksa ühendamise. Rumeenia rajas seega Victoriei tänaval oma "rahvuslike ühenduste ajastu".

Sisenemine kuninglikku Euroopasse: Carol I ja kuningriigi sünd (1866–1914)

Pöördepunkt saabub veebruaris 1866, kui "monstroosne" liberaalide ja konservatiivide koalitsioon kukutab Cuza, ja riik — olles lagunemise ohus, nagu näitavad ka suurte naaberriikide rivaliteedid — otsib endale välismaist vürsti. Valik langeb Karl von Hohenzollern-Sigmaringenile, 26-aastasele noormehele vana Hohenzollerni dünastia katoliikust švaabi harust — samast majast, kust pärines ka Hispaania trooni kandidaat, kelle Prantsusmaa tagasilükkamine oli mõned aastad varem käivitanud 1870. aasta Prantsuse-Preisi sõja. 10. mail 1866 siseneb vürst Carol Bukaresti ja paigaldatakse täpselt Dinicu Golescu endisse majja — Nicolae Golescu, asutaja poeg, kindral ja vürstlikkuse locumendi liige, juhib tseremooniat. Sellest hetkest sulandub palee saatus dünastia omaga, mis valitseb 81 aastat, ja riigi ambitsiooniga oma iseseisvust Osmanite riigi suhtes konsolideerida.

Carol I oli sisuliselt Euroopa moderniseerimise kuningas-arhitekt Rumeenias. Tema valitsusajal muutub vana maja liiga väikeseks kasvavale kuningriigile: pärast iseseisvuse väljakuulutamist (9/21. mai 1877) ja selle täielikku tunnustamist 1878. aasta Berliini kongressil — sellel "ausal vahendajal" Euroopas, kus Bismarck, Disraeli, Andrássy ja Gorčakov kirjutasid ümber Balkani kaardi, koos Serbia ja Montenegro iseseisvuse ning Bulgaaria loomisega — saab Carol kuningliku kõrguse tiitli ja 15. märtsil 1881 muudetakse põhiseadust, et Rumeenia saaks kuningriigiks. Carol kuulutatakse kuningaks 26. märtsil 1881 ja kroonitakse 10. mail 1881, kandes krooni, mis valati Plevnast vallutatud Türgi kahurist terasest — sümboolne žest, mis meenutab Itaalia kuningate "Raudkrooni", mõlemad sündinud rahvuslike ühendussõdade tulest. 1877–1878 iseseisvussõja ajal juhtis Carol isiklikult koos tsaar Aleksander II ja suurvürst Nikolaga liitlasvägesid Plevnas — episood, mis paigutab noore kuninga Euroopa sõjaajaloo esiplaanile.

Palee ise muutub Carol I all kuningliku ambitsiooni monumendiks: aastatel 1882–1885 lisab prantsuse arhitekt Paul Gottereau — see, kes ehitas ka CEC palee tänava teisele poole — keskse korpuse Troonisaali ja pidulike saalidega, ja 1885. aastal kroonib tšehhi arhitekt Karel Líman, kuulus Sinaia Peleși ja Pelișori lossidest, ansambli põhja tiivaga, "Ateeni tiib". 1882. aastal saab Kuninglik palee Bukaresti esimese elektrivalgustuse — märk riigi kindlast sisenemisest Euroopa modernsusse. Tema ees olev tänav nimetatakse samal 1878. aastal ümber Victoriei tänavaks, ja palee ette kerkib 1939. aastal kuninga ratsamonument, horvaadi skulptori Ivan Meštrovići teos — avatud rahvuspühal, kuningas Carol II ja noore suurvürsti Mihai kohalolekul. Originaalmonument sulatati kommunistide poolt 1948. aastal, ja 2010. aastal sündis see uuesti kunstniku perekonna säilinud mudeli järgi skulptor Florin Codre teosena.

Demokraatia, kuningliku diktatuuri ja sõja vahel (1918–1947)

Pärast Esimest maailmasõda — kus Rumeenia, olles 1916. aastal liitunud Antantiga, maksis tohutu hinda, kuid väljus ajalooliste provintsidega ühendatuna "Suur-Rumeeniana" — siseneb palee oma saatuse uude faasi. Kuningas Ferdinand I ja kuninganna Maria — Maria von Sachsen-Coburg und Gotha, Suurbritannia kuninganna Victoria ja Venemaa tsaar Aleksander II tütretütar, Edinburghi hertsogi Alfredi tütar — kroonitakse kogu Rumeenia kuningateks Alba Iulias 15. oktoobril 1922, tseremoonial, mis paigutab riigi Versailles' süsteemi poolt ümberkorraldatud uute Euroopa riikide ritta, koos taasündinud Poolaga, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaaviaga. Kuninganna Maria, oma rafineeritud briti maitse ja kunstihuviga, saab palee viimase suure kaunistamisprojekti tõeliseks "arhitektiks": pärast laastavat tulekahju 7./8. detsembri ööl 1926, mis hävitas keskse korpuse ülemise korruse (ainult suur marmortrepp pääseb), koordineerib ta oma juhiste järgi arhitektide N.N. Nenciulescu ja Karel Límani plaane, ja tema poja kuningas Carol II all annab 1930–1937. aasta rekonstruktsioon — arhitektide Arthur Lorenzi ja N.N. Nenciulescu juhtimisel, kuninganna Maria isiklikult sisekujundust jälgides — paleele praeguse kuju: U-kujuline hoone, keskse korpusega ja kahe külgtiivaga, lõunapoolne tiib nimega "Kretzulescu tiib" naabruses oleva kiriku järgi. Vana Dinicu Golescu maja lammutatakse ja selle kohale kerkib lõunapoolne tiib, mis oli juba siis mõeldud muuseumiruumideks.

Samal perioodil toob aga ka varju: Carol II kuninglik diktatuur (1938–1940) muudab palee autoritarismi tööriistaks, ajal kui kogu Euroopa libiseb fašistlike režiimide poole — Mussolini Itaaliast Hitlerini Saksamaale, Francost Hispaaniasse Salazari Portugali. Carol II loobub troonist 6. septembril 1940 oma poja, noore Mihai I kasuks. Ja 23. augustil 1944, keset sõda, annab kuningas Mihai — viimane elusolev kuningas, kes juhtis riiki Teises maailmasõjas — riigipöörde marssal Ion Antonescu vastu ja pöörab Rumeenia Liitlaste poolele, žest, mis meenutab 1943. aasta Itaalia vaherahu ja toob talle pärast sõda dekoratsioone nii Ameerika Ühendriikidelt kui ka Nõukogude Liidult. Kättemaks ei jää kaua: 24. augustil 1944 pommitab Luftwaffe paleed kättemaksuks — hoone muutub elamiskõlbmatuks, ja selle taga olev villa "Uus Maja", kus kuningapere tegelikult elas, hävitatakse täielikult. Palee, kuninga vastupanu sümbol natsismile, muutub seega ka ise Euroopa sõja ohvriks.

"Vabariigi palee" ajastu ja revolutsioon (1948–1989)

Pärast 30. detsembrit 1947 — kuningas Mihai I sunnitud loobumise päeva, mis rebitakse Nõukogude saatkonna Võšinski ja kommunistliku Petru Groza valitsuse ähvardusel, stsenaariumis, mis mängitakse samal perioodil välja Poolas, Ungaris, Tšehhoslovakkias ja Bulgaarias — monarhia kaotatakse ja Rumeenia saab Rahvavabariigiks. Kuninglik palee nimetatakse ümber, mälu kustutamise püüdes, "Vabariigi paleeks", ja keskse korpuse vastuvõturuumid antakse Riiginõukogule — mingisuguseks kommunistlikuks presidendiks. 1948. aastal, Ministrite Nõukogu otsusega, läheb palee Kunstiministeeriumi haldusse, perspektiiviga luua rahvuslik kunstimuuseum; asutus luuakse 1948. aastal ja avatakse avalikkusele 1950. aastal, Rahvusgaleriiga, millele järgneb 1951. aastal Euroopa Kunsti Galerii. Kuningliku residentsi muutumine avalikuks muuseumiks kuulub vanasse Euroopa traditsiooni — sama, mille kaudu Habsburgide keiserlikud kollektsioonid said Viini Kunstiajaloomuuseumiks, Romanovite omad Ermitaažiks Peterburis, ja Bourbonide ja paavsti omad Louvre'iks ja Pradoks. Palee taga kerkib aastatel 1959–1960 Palee saal, kommunistliku režiimi tohutu kongressisaal — eraldi hoone, mida reisija ei tohi segi ajada paleega ennast.

Neli kümnendit elab palee paradoksaalse dekoratsioonina: kunstimuuseum ühes tiivas, kommunistliku võimu peakorter teises. Selle ees toimub 8. novembril 1945 kuulus üliõpilaste demonstratsioon kuningas Mihai nimepäeval — üks esimesi antikommunistliku vastupanu märke. Ja tänava teisel pool valmistatakse Kommunistliku Partei Keskkomitees viimast akti. Detsembris 1989, kui kogu Euroopa jälgib Berliini müüri langemist ja Praha Sametrevolutsiooni, elab Rumeenia oma revolutsiooni. Ööl 22.–23. detsembril 1989 jääb palee armee ja diktatuurile ustavate üksuste risttule alla: hoone kahjustub umbes 80% ulatuses, üle tuhande kunstiteose rikutakse või hävitatakse, ja Vojevoodide trepi akendel jäävad tänaseni kuulijäljed. Palee platsist saab Revolutsiooni plats — nimi, mis paigutab selle Euroopa vabaduse suurte platside ritta, koos Praha Václavi väljakuga või Gdańskiga. 1990. aastal, valitsuse otsusega, antakse kogu hoone Rumeenia Rahvuslikule Kunstimuuseumile, ja pärast kümneaastast restaureerimist avatakse muuseum järk-järgult uuesti, alates 2000. aastast.

Arhitektuuriline meistriteos ja kunstipärand

Arhitektuur: Euroopa neoklassitsism kuninglikus võtmes

Hoone, mida me täna näeme — lõpetatud 1937. aastal, arhitekt N.N. Nenciulescu plaanide järgi, Arthur Lorenzi panuse ja kuninganna Maria järelevalve all dekoratsiooniga — on Euroopa ühtse visiooni väljendus: U-kujuline neoklassitsistlik palee, monumentaalse keskse korpusega, mida flankivad kaks külgtiiba, laiali viiel tasandil, ümber avatud auhoovi Victoriei tänava poole. Fassaad, mida rütmitavad sambad ja pilastrid, säilitab prantsuse klassitsismi tasakaalu ja kainuse, samal ajal kui lõunapoolne tiib — "Kretzulescu tiib", mis kerkis endise Golescu maja kohale — ja põhapoolne tiib — "Ateeni tiib", mille Karel Líman juba 1885. aastal lisas — annavad talle selle sümmeetrilise, imposantse silueti, mis on iseloomulik Kesk- ja Kagu-Euroopa suurtele dünastilistele residentsidele: Viini Hofburgist Madridi Kuninglikust paleest, Quirinalist Praha Kuningalossi. Peasissepääs viib kaheksanurkse saali, mis on kaunistatud uusbütsantsi stiilis — austusavaldus õigeusu traditsioonile ja laiemalt Rumeenia ruumi bütsantsi pärandile, dialoogis selliste meistriteostega nagu Stavropoleose klooster, mis asub mõne sammu kaugusel. Sellest edasi avaneb tseremoniaalruumide jada, mis tõuseb hoone vertikaalis, vastuvõtust apoteoosini: Ametlik saal, Vojevoodide trepp, Troonisaal. Vasakus tiivas on ruumid pühendatud muuseumile, koos muusikasaaliga — Auditorium — umbes 500 kohaga, mis jätkab piirkonna muusikalist traditsiooni, tihedalt seotud tänava teisel pool asuva Rumeenia Ateeniga, "George Enescu" Filharmoonia pühamuga.

Ajaloolised ruumid: Troonisaal, Kuninglik söögituba, Vojevoodide trepp

Tänane külastaja saab tavapärase muuseumiprogrammi raames läbida endise palee kõige olulisemaid tseremoniaalruume — ruume, mis restaureeriti suure hoolega üle kümne aasta ja avati avalikkusele 2013. aastal, pärast seda kui mais 2021 toodi Troonisaali, enam kui seitsme kümnendi järel, troon, mida kasutasid kõik Rumeenia kuningad. Vojevoodide trepp — palee "Au trepp" — on meistriteos iseeneses: monumentaalne, Carrara marmorist ehitatud, kroonitud Arthur Verona freskoga "Apoteoos", mis kujutab allegooriliselt Suurt Ühendust, ja reljeefmedaljonide friisiga, mille tegi skulptor Cornel Medrea, kujutades Rumeenia vojevoode ja kuningaid. Selle akendel võib näha tänaseni 1989. aasta detsembri kuulijälgi — tahtlikult nähtavaks jäetud ajalooline arm. Üleval domineerib Troonisaali monumentaalne kuninglik vapp, mida flankivad kuningas Carol I ja kuningas Ferdinand I portreed, mille tegi 1934. aastal maalikunstnik Aurel Bordenache. Esimesel korrusel avaldab Kuninglik söögituba muljet Robert Adami stiilis kassettlagedega — märk kuninganna Maria briti maitse kohta, Victoria kuninganna tütretütre kohta — prantsuse ja belgia marmorist ruudustikuga põrandaga ja Rușchița marmorist kaminatega. Need ruumid ei ole lihtsad dekoratsioonid: need on lava, kus mängiti välja kaasaegse Rumeenia riigi apoteoosi hetki, alates 19. sajandi kuninglikest audientsidest kuni interbellumi perioodi ametlike tseremooniateni.

Muuseumi aarded: kuninglikust piltikogust universaalseks pärandiks

Rumeenia Rahvuslik Kunstimuuseum mahutab täna üle 70 000 eset, mis on organiseeritud kahte suurde püsiekspositsiooni — Rahvusgalerii ja Euroopa Kunsti Galerii — millele lisanduvad dekoratiivkunsti, idakunsti ja relvakollektsioonid, samuti kolm satelliitmuuseumi linnas: Kunstikollektsioonide Muuseum (endises Romanit palees Victoriei tänav 111), K.H. Zambacciani muuseum ja Theodor Pallady muuseum. Euroopa Kunsti Galerii tuuma moodustab kuningas Carol I isiklik kollektsioon — üle kuue El Greco, Tizian, Brueghel, Van Dyck ja ühe Rembrandtiga varustuses — mille suverään oma olograafilise testamendiga veebruarist 1899 jättis "igaveseks" Rumeenia kroonile. Täna kohtab Euroopa reisija endise palee saalides õlg õla kõrval meistriteoseid, mille autoriteks on Domenico Veneziano, Antonello da Messina, Jacopo Bassano, Bronzino, Tintoretto — kelle "Hea Sõnum" on üks galerii hinnatumaid lõuendeid — Luca Giordano, Lucas Cranach vanem, Hans von Aachen, Rubens, Pieter Brueghel vanem ja noorem, Rembrandt ("Haman anumas Esterilt armu"), kolm El Greco lõuendit (nende seas "Karjaste kummardamine", mis pärines kunagi Madridi Inkarnatsiooni kolleegiumi kiriku peaaltarist), Van Dyck, siis prantsuse koolkond Poussinist, Chardinist, Ingres'st ja Davidist Monet' ja Signacini, Sisley, Delacroix' ja Corot' juurde, koos Rodini, Bourdelle'i, Dalou ja Camille Claudi skulptuuriga. 15.–18. sajandi ikoonide ja vene maalikunsti kollektsioon, Tropinini, Maljavini ja Aivazovski teostega, täiendab kristliku ja keiserliku Euroopa portreed. Rahvusgalerii pakub omakorda riigi kõige ulatuslikumat Rumeenia kunsti kollektsiooni: Vana Rumeenia Kunsti Galerii — umbes 900 eset, ikoonid, liturgilised tikandid ja kultusesemed 14.–18. sajandist, pärit Valahhiast, Moldovast ja Transilvaaniast, brâncovenesc ajastu ja postbrâncovenesc kooli kunsti tunnistajad — ja Modernse Rumeenia Kunsti Galerii, alates Nicolae Grigorescust, Ion Andreescust ja Theodor Amanist Lucianile, Brâncușile, Tonitzale ja Palladyle. Muuseumi fond säilitab ka esimese Bukaresti kunstimuuseumi jälgi, mis loodi 1836. aastal Püha Sava kloostri koolis maalikunstnik Carol Wahlsteini poolt, samuti suurte kollektsionääride nagu Anastasie Simu, Alexandru Saint-Georges või Kalinderu perekonna annetusi. Zambacciani muuseumis võib külastaja imetleda prantsuse impressionismi ja postimpressionismi — Cézanne, Renoir, Sisley, Pissarro, Delacroix, Corot — koos Picassoga ja Matisse'iga, otseses dialoogis Pariisi suurte kollektsioonidega. Sellest perspektiivist vaadelduna ilmub Kuninglik palee Euroopa ahela Rumeenia lülina: ahel, mille kaudu mandri kuninglikud piltikogud — Uffizist Ermitaažini, Pradost Berliini Gemäldegalerieeni — on muutunud kõigi pärandiks.

Legendid, isiksused ja pöördepunktid

Kuninganna Maria ja "Väike Pariis"

Kui üks tegelane kehastab palee Euroopa vaimu, siis see on kuninganna Maria. Kuninganna Victoria ja tsaar Aleksander II tütretütar, kasvanud Eastwell Parkis Inglismaal, tõi Maria Bukaresti mitte ainult Euroopa dünastilise nime, vaid terve maitse, tundlikkuse ja kultuuridiplomaatia universumi. Tema on see, kes jälgis isiklikult 1930. aastatel rekonstrueeritud sisekujundust, valides Adami stiili Kuninglikule söögitoale ja orkestreerides dekoratsiooni, kus neoklassitsism, uusbütsantsism ja Rumeenia rahvatraditsioon põimusid. Tema ja kuningas Ferdinandi — Alba Iulias 1922. aastal kroonitud — patronaaži all koges Bukarest oma kuulsat "Väikese Pariisi" perioodi, ja Victoriei tänav, Kuningliku palee, Albert Galleroni Ateeni, Gottereau CEC palee, kohvikute ja raamatupoodidega, sai pidevas dialoogis Pariisi, Viini ja Londoniga oleva elegantsi tsivilisatsiooni teljeks. Legendi järgi soovis kuninganna Maria, et iga palee saal jutustaks loo; tänane külastaja võib tema kohalolu endiselt tunda iga dekoratsioonidetaile sees.

24. august 1944: Luftwaffe pommitamine

Üks palee ajaloo dramaatilisemaid episoode jääb 24. augusti 1944 päevaks, kaks päeva pärast kuningas Mihai riigipööret marssal Antonescu režiimi vastu. Saksa lennuvägi, kättemaksuks Rumeenia relvade pööramise vastu endise liitlase vastu, pommitab Bukaresti keskust, ja palee — kuninga otsuse sümbol, päästa riik natsismi katastroofist — saab rängalt löögi. Hoone muutub elamiskõlbmatuks, ja selle taga olev "Uus Maja", kuningapere tegelik elukoht, hävitatakse täielikult. Kuningas Mihai, kellest sai Rumeenia viimane kuningas ja kümneid aastaid hiljem Teise maailmasõja riigipeade viimane elusolev liige, jätkas oma kohustuste täitmist Elisabeta palees. Victoriei tänava palee sai oma sära tagasi alles pärast sõda, uue poliitilise korra all.

Detsember 1989: palee revolutsiooni tules

Viis kümnendit hiljem sai paleest taas ajaloolise pöördepunkti tunnistaja. Detsembris 1989, kui Nicolae Ceaușescu pidas oma viimast kõnet Keskkomitee rõdult — tänava teisel pool asuv hoone —, skandeerisid rahvahulgad "Alla diktaator!", ja palee, jäädes tule vahele, põles. Ööl 22.–23. detsembril kahjustus hoone umbes 80% ulatuses, ja üle tuhande kunstiteose rikutati või hävitati; tuli levis tiibadesse, ja Vojevoodide trepi seintele jäid vaikiva tunnistusena kuulijäljed. Samadel päevadel põles ka tänava teisel pool "Carol I" Keskülikooli raamatukogu, üle 500 000 raamatuga — kaotus, mis märkis sügavalt linna kultuurimälu. Muuseumi taasavamine, pärast kümneaastast restaureerimist, alates 2000. aastast, ja ajalooliste ruumide taasavamine 2013. aastal olid omaette demokraatliku vastupidavuse akt: palee, kahel korral oma ajaloos põlenud (1926 ja 1989), sünnib igal korral uuesti ilusamana, nagu juhtub Euroopa suurte monumentidega, mis on sõjad üle elanud.

Detsember 2017: kuningas Mihai viimane peatus

Palee viimane kuninglik peatükk kirjutati detsembris 2017, kui kuningas Mihai I — see, kes 73 aastat varem oli sunnitud 30. detsembril 1947 26-aastaselt loobuma — naasis viimast korda Troonisaali. Monarh, kes suri 5. detsembril 2017 Aubonne'is Šveitsis 96-aastaselt, toodi kodumaale ja asetati 13.–16. detsembrini Victoriei tänava Troonisaali — samasse kohta, kus ta oli 1947. aastal 19-aastaselt vandunud. Kümned tuhanded rumeenlased seisid päevad ja ööd rivis, et talle viimast austust avaldada, ja Argeși lossis toimunud matusetseremoonial osalesid kõigi Euroopa kuningaperekondade esindajad — Windsorid, Bourbon-Parmad, Savoia, Hohenzollernid ja Balkani kuningaperekonnad — kohtumine, millel oli tõelise mandri "perekonna kokkutuleku" mõõtmed, meenutades, et ka pärast monarhia kaotamist jääb Rumeenia Euroopa suurde dünastilise ajaloo lahutamatuks osaks. Täna kasutab hoonet Rumeenia riik ja see võib olla antud Kuningapere — nüüd esindatud Tema Majesteet Margareta, Krooni Hoidjana — käsutusse tseremoniaalseteks sündmusteks, ja Auditorium saal mahutab kontserte ja kultuuriüritusi, mis jätkavad koha muusikalist traditsiooni.

Praktiline külastusjuhend ja tänase reisija kogemus

Kuninglik palee asub Victoriei tänav 49–53, sektor 1, Revolutsiooni platsil, Știrbei Vodă tänava ristmikul ja Kretzulescu kiriku vahetus läheduses. Kõige mugavam juurdepääs on Ülikooli metroojaam (liin M2). Rumeenia Rahvuslik Kunstimuuseum on avatud kolmapäevast reedeni kell 10.00–18.00, ja laupäeval-pühapäeval kell 11.00–19.00, olles suletud esmaspäeval ja teisipäeval; viimane sissepääs toimub tund enne sulgemist. Täispilet maksab 32 leud, soodushinnad on 16 leud, ja õpilastele, üliõpilastele ja pensionäridele 8 leud (vastavalt 2026. aastal kehtivale hinnakirjale); pileteid saab osta Euroopa Kunsti Galerii kassas või veebis. Sissepääs on tasuta iga kuu esimesel kolmapäeval, samuti rahvuspühal (1. detsember) ja rahvuskultuuri päeval (15. jaanuar). Pildistamine on lubatud ainult mobiiltelefoniga — ilma statiivita ja ilma välguta —, ja giidiga ekskursioonideks on vaja broneerida vähemalt seitse päeva ette muuseumi sekretariaadi e-posti aadressil. Standardpilet sisaldab juurdepääsu nii püsiekspositsioonidele kui ka endise palee ajaloolistele ruumidele — Troonisaal, Kuninglik söögituba ja Vojevoodide trepp —, mida saab külastada tavapärase programmi raames; soovitatav on eraldada täielikuks külastuseks vähemalt kaks-kolm tundi, ja Euroopa kunsti huvilised võivad veeta Tintoretto, El Greco, Rembrandti ja Rubensi seas ka pool päeva. On hea teada, et teatud galeriid — nagu Euroopa Dekoratiivkunsti Galerii — võivad olla ajutiselt remondiks suletud, nii et programmi kontrollimine muuseumi ametlikul veebilehel enne külastust on tark ettevaatusabinõu.

Kogemust saab täiendada rõõmuga väljaspool palee müüre. Selle ees kerkib kuningas Carol I ratsamonument, taaselustatud 2010. aastal Meštrovići mudeli järgi, ja mõne sammu kaugusel asub Rumeenia Ateen — oma freskode ja Suure saaliga, kus mängis ja dirigeeris George Enescu —, CEC palee, oma kivi fassaadi ja klaaskupliga, Stavropoleose klooster, 1724. aasta brâncovenesc stiili ehe, ja 18. sajandi Kretzulescu kirik. Jalutuskäik Victoriei tänaval, kohvikute ja antikvariaatide vahel, Telefoni palee, Rahvus panga ja Rooma platsi poole, pakub "Väikese Pariisi" interbellumi linnakeskkonna konteksti, ja Kunstikollektsioonide Muuseumis Victoriei tänav 111 — endises Romanit palees — saab kollektsioone täiendada suurte Rumeenia kollektsionääride annetustega. Neile, kes soovivad süvendada ka koha muusikalist mõõdet, asuvad läheduses ka "George Enescu" muuseum ja Bukaresti Linna Muuseum.

Kuninglik palee jääb sisuliselt selleks, mis ta on Euroopale alati olnud: koht, kus ühe rahva kuninglik minevik kohtub mandri ühise pärandiga, kus troon ja chevalet jagavad sama ruumi, ja kivid — põlenud, pommitatud, kuulidest läbistatud ja suure hoolega restaureeritud — jätkavad lugu jutustamist rahvast, kes on leidnud oma tee valguse poole igal korral. Tänase Euroopa reisija jaoks on siin käik rohkem kui tund muuseumis: see on kohtumine ajalooga ise, ühes selle kõige emotsionaalsemast versioonist.